Meil on sõbrannaga juba pikemat aega olnud plaanis minna mehi murdma. Õigemini, minul mitte, ma panin teadupärast selle teema pausile, aga sõbrannal oli vaja. Kuna me parasjagu laisad oleme, siis ei viitsinud Kesklinna ennast vedada ja otsustasime hoopis Nõmme poole minna.
Ütleme nii, et see hetk, kui ma Hiiu Pubi ukse lahti lükkasin ja sealt mulle liisunud õlle ja küüslauguleibade aur näkku lõi, meenus mulle, miks ma enam väljas ei käi.
Mehi seal muidugi oli. Istusid enamasti viisakalt ümber laua ja jõid õlut ning ajasid oma meestejutte. Noh, rääkisid jalgpallist ja Tänakust. Ma eeldan, ega ma küsimas ei käinud. Kuna me ennast akna alla sättisime, ja sõbrannal oli meeste lantimiseks vastav varustus seljas, siis tema sai ikka kõvasti tähelepanu. Ma märkan alati, kui mehed mind ei vaata. Ja tol õhtul tõesti ei vaadanud mind keegi. Lillade juuste võlujõud. Meestele meeldib naturaalsus, loomulikkus. Igasugused ekstreemsed värvid mõjuvad neile kastreerivalt.
Kuna ma tol õhtul ootamatult kaineks jäin, siis inimesi oli muidugi kena jälgida. Suurem osa inimesi olid tavaliselt riides, nagu pubis ikka. Noh, otse töölt tulnud, väike eine ja õlu ning siis koitsa kotile. Aga oli ka naisi. Ja nüüd peab lugeja mu pinnapealsuse ning kohtumõistmise andeks andma, või on tal targem mitte edasi lugeda, aga need naised, noh, mul ei ole nende kohta midagi head öelda. Piinlik oli. Paistis nagu oleks nad oma kõige uhkemad hilbud kapist välja otsinud, näod pähe joonistanud ja siis välja tulnud lootuses mõni isane endale sängi lohistada. Seisid seal tuikuvatel kontsadel, otsisid maniküüritud küüntega baariletist tuge ja kriiskasid kileda häälega, et neil ainult 20 eurot raha ja ei tea, kas taksole ikka jagub. Ja siis nende hulgas märkasin oma endist kolleegi. Samasugune, lillelöödud. Naine vanuses 45+. Hoiab ühe mehe ümbert kinni ja noogutab selle iga sõna peale innukalt kaasa. Mõtlesin, et olen viisakas inimene ja ütlen tuttavale tere, aga sisiseti mulle vastu, et "ma pärast tulen sinuga rääkima". Ei tahtnud suga rääkida, tahtsin "tere" öelda, sorry.
Igatahes, selline õhtu. Tellisime takso ja sõitsime koju tagasi. Esiteks viisime sõbranna koju ja siis toodi mind. Taksojuht hakkas küsima, et kas mulle õlu meeldib ja, et käin väljas ning mees peab, vaeseke, kodus istuma ja ootama. Ei no, ma sain aru küll, et ta üritas välja selgitada, kas mul mees olemas. Ega ma valetama ei hakanud. No kuidas nii? küsib. Ega ma ka ei tea. Kõik tuttavad küsivad, blogilugejad löövad imestusest käsi kokku ja vangutavad pead, et mis mul ometi viga on, eks ole. Siis küsib, et kas ma üksi elan. Eeem… äkki tahtis ise mulle kaissu pugeda ööseks? Ei, no üksi ikka ei ela. Kas koos vanematega? küsib. Mis mõttes? Ma 38 aastat vana, ma peaks veel oma emme ja issiga koos elama vä? Ei, vastan, oma poegadega elan koos, neid mul neli. Mees pidi peaaegu oma škoda naabrimehe Aurisesse parkima. Et, kuidas neli, ma ju takaja simpatitšnaja. Kehitasin õlgu, no jah, juhtus kuidagi nii, et olen sümpaatne, ise ka ei saa täpselt aru. Ja ega siis ainult inetud naised nelja last ei saa, vaadake või meie presidenti või Mailis Repsi, nad ju ka sümpaatsed paljulapselised emad.
Ütleme nii, et see hetk, kui ma Hiiu Pubi ukse lahti lükkasin ja sealt mulle liisunud õlle ja küüslauguleibade aur näkku lõi, meenus mulle, miks ma enam väljas ei käi.
Mehi seal muidugi oli. Istusid enamasti viisakalt ümber laua ja jõid õlut ning ajasid oma meestejutte. Noh, rääkisid jalgpallist ja Tänakust. Ma eeldan, ega ma küsimas ei käinud. Kuna me ennast akna alla sättisime, ja sõbrannal oli meeste lantimiseks vastav varustus seljas, siis tema sai ikka kõvasti tähelepanu. Ma märkan alati, kui mehed mind ei vaata. Ja tol õhtul tõesti ei vaadanud mind keegi. Lillade juuste võlujõud. Meestele meeldib naturaalsus, loomulikkus. Igasugused ekstreemsed värvid mõjuvad neile kastreerivalt.
Kuna ma tol õhtul ootamatult kaineks jäin, siis inimesi oli muidugi kena jälgida. Suurem osa inimesi olid tavaliselt riides, nagu pubis ikka. Noh, otse töölt tulnud, väike eine ja õlu ning siis koitsa kotile. Aga oli ka naisi. Ja nüüd peab lugeja mu pinnapealsuse ning kohtumõistmise andeks andma, või on tal targem mitte edasi lugeda, aga need naised, noh, mul ei ole nende kohta midagi head öelda. Piinlik oli. Paistis nagu oleks nad oma kõige uhkemad hilbud kapist välja otsinud, näod pähe joonistanud ja siis välja tulnud lootuses mõni isane endale sängi lohistada. Seisid seal tuikuvatel kontsadel, otsisid maniküüritud küüntega baariletist tuge ja kriiskasid kileda häälega, et neil ainult 20 eurot raha ja ei tea, kas taksole ikka jagub. Ja siis nende hulgas märkasin oma endist kolleegi. Samasugune, lillelöödud. Naine vanuses 45+. Hoiab ühe mehe ümbert kinni ja noogutab selle iga sõna peale innukalt kaasa. Mõtlesin, et olen viisakas inimene ja ütlen tuttavale tere, aga sisiseti mulle vastu, et "ma pärast tulen sinuga rääkima". Ei tahtnud suga rääkida, tahtsin "tere" öelda, sorry.
Igatahes, selline õhtu. Tellisime takso ja sõitsime koju tagasi. Esiteks viisime sõbranna koju ja siis toodi mind. Taksojuht hakkas küsima, et kas mulle õlu meeldib ja, et käin väljas ning mees peab, vaeseke, kodus istuma ja ootama. Ei no, ma sain aru küll, et ta üritas välja selgitada, kas mul mees olemas. Ega ma valetama ei hakanud. No kuidas nii? küsib. Ega ma ka ei tea. Kõik tuttavad küsivad, blogilugejad löövad imestusest käsi kokku ja vangutavad pead, et mis mul ometi viga on, eks ole. Siis küsib, et kas ma üksi elan. Eeem… äkki tahtis ise mulle kaissu pugeda ööseks? Ei, no üksi ikka ei ela. Kas koos vanematega? küsib. Mis mõttes? Ma 38 aastat vana, ma peaks veel oma emme ja issiga koos elama vä? Ei, vastan, oma poegadega elan koos, neid mul neli. Mees pidi peaaegu oma škoda naabrimehe Aurisesse parkima. Et, kuidas neli, ma ju takaja simpatitšnaja. Kehitasin õlgu, no jah, juhtus kuidagi nii, et olen sümpaatne, ise ka ei saa täpselt aru. Ja ega siis ainult inetud naised nelja last ei saa, vaadake või meie presidenti või Mailis Repsi, nad ju ka sümpaatsed paljulapselised emad.
Kommentaarid
Postita kommentaar