Isalt olen pärinud tõmmu jume. See tähendab, et kui ma vaatan fotot päikesest, siis ma juba pruunistun. Näiteks üks kord sõitsin Tallinnast Londonisse ja istusin akna all. Reis kestis kolm tundi ja minu vasak käsi oli Londonisse jõudes ilmselgelt pruunim, kui parem käsi. Jah, see on tõsilugu.
Lapsena, vanaema juures maal olles, silkasin pidevalt paljalt ringi. Mind kutsuti neegriks. Mitte paha pärast. Pigem isegi näis, et ütlejad veidi kadestasid. Üldiselt ikka meil põhjamaalasel läheb nahk punaseks, tekivad villid ja koorub maha. Minuga seda naljalt ei juhtu. Jah, võin isegi esimese hooga punaseks minna, aga harva kui nahk maha tuleb. Ei, ma ei uhkusta, nendin fakti.
Seda, et ma kusagil põõsa taga pikutaks ja laseks päiksel endaga trikke teha, seda ma ei tee. Pole kunagi teinud. Mul hakkab hästi kiiresti kohutavalt igav, palav ja lämbe. Isegi raamatut päikse käes lugeda ma ei suuda, pea läheb paksuks ja ebamugav on.
Teismelisena hakkasin ma meelega päikese eest eemale hoidma. Mängis rolli teadlikus UV-kiirte pahupoolest, aga ka see et minu jaoks liiga päevitunud inimesed on lihtsalt koledad ja eemaletõukavad. Eks ma tahtsin eriline ka olla ja massist eralduda. Nüüd on sellele lisandunud ka teadmine, et päike teeb naha kiiremini vanaks. Ja noh, kes siis seda nii väga tahab?
Väike jume on muidugi kena. Tselluliit hakkab vähem silma, veenid pole nii nähtavad ja ka mõned juhuslikud vistrikud kuivatab päike ära. Aga sellist "väikest jume" on mul jube keeruline säilitada. Tavaliselt, kui ilmad piisavalt soojaks lähevad, et ka kintsudele veidi päikest näidata, on mu käed ja kael juba piimakohvikarva. Ja seda vaatamata sellele, et mul on absoluutselt kõik niisutajad, kreemid, jumestajad SPF40-ga. Ja nii ongi, et ma ülevalt otsast olen nagu põllutööline ja altpoolt helesinine.
Kuidas teiega on? Naudite päikest või olete minusugune veidrik, kes poolkitkutud keedukana moodi välja näeb?
Lapsena, vanaema juures maal olles, silkasin pidevalt paljalt ringi. Mind kutsuti neegriks. Mitte paha pärast. Pigem isegi näis, et ütlejad veidi kadestasid. Üldiselt ikka meil põhjamaalasel läheb nahk punaseks, tekivad villid ja koorub maha. Minuga seda naljalt ei juhtu. Jah, võin isegi esimese hooga punaseks minna, aga harva kui nahk maha tuleb. Ei, ma ei uhkusta, nendin fakti.
Seda, et ma kusagil põõsa taga pikutaks ja laseks päiksel endaga trikke teha, seda ma ei tee. Pole kunagi teinud. Mul hakkab hästi kiiresti kohutavalt igav, palav ja lämbe. Isegi raamatut päikse käes lugeda ma ei suuda, pea läheb paksuks ja ebamugav on.
Teismelisena hakkasin ma meelega päikese eest eemale hoidma. Mängis rolli teadlikus UV-kiirte pahupoolest, aga ka see et minu jaoks liiga päevitunud inimesed on lihtsalt koledad ja eemaletõukavad. Eks ma tahtsin eriline ka olla ja massist eralduda. Nüüd on sellele lisandunud ka teadmine, et päike teeb naha kiiremini vanaks. Ja noh, kes siis seda nii väga tahab?
Väike jume on muidugi kena. Tselluliit hakkab vähem silma, veenid pole nii nähtavad ja ka mõned juhuslikud vistrikud kuivatab päike ära. Aga sellist "väikest jume" on mul jube keeruline säilitada. Tavaliselt, kui ilmad piisavalt soojaks lähevad, et ka kintsudele veidi päikest näidata, on mu käed ja kael juba piimakohvikarva. Ja seda vaatamata sellele, et mul on absoluutselt kõik niisutajad, kreemid, jumestajad SPF40-ga. Ja nii ongi, et ma ülevalt otsast olen nagu põllutööline ja altpoolt helesinine.
Kuidas teiega on? Naudite päikest või olete minusugune veidrik, kes poolkitkutud keedukana moodi välja näeb?
Kommentaarid
Postita kommentaar