Tühjus

Parem armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada.
Nii öeldakse.
Ma mõtlen alati, et parem mitte armastada, kui kaotada. Sest kaotades, kaob osa sinust.
Ja sinna jääb tühjus.
Iga kaotatud armastusega, tühjus kasvab.
Aga kui poleks seda olnud, siis poleks ka tühjust.
Seega parem mitte…, kui kaotada….

Tühjus on üks kummaline tunne.
Võiks mõelda, et tühjus annab vabaduse, ruumi, hingamise.
Aga ei.
Tühjus hoopis röövib, ei anna midagi.
Ta võtab õhu kopsudest, võtab naeratuse huulilt, võtab soovi südamest.
Soovi ärgata, teha ja minna.
Soovi olla.

Tühjus on nagu must auk.
Ta neelab ahnelt kõike, mida saab, aga täis ei saa iialgi.
Anna talle emotsioone, anna asju, anna kogemusi.
Ta on ikka näljane.

Ja kui see tühjus on juba nii hiiglaslikuks kasvanud, siis ei piisagi millestki, et seda täita.
Tühjus on.
Valitseb peremehena.
Istub sinu hinges oma jäisel troonil ja jagab korraldusi.
Ehitab müüre ja valle, kraave ja väravaid.
Saadab vahimehed valvele ja hoiab vibumehed käepärast.
Mulksuv tõrvakatel ootel, et põletada vaenlase kolpasid.

Tühjus on isekas peremees.
Ta pole huvitatud kompromissidest.
Ta ei pea läbirääkimisi.

Vabaks temast saada on keeruline.
Ja ohtlik.
Valus.

Sellepärast ongi parem.
Mitte.
Sest kaotada….