Vahel ma vaatan neid ja mõtisklen.
Neid kes istuvad keskpäeval pargis.
Neid kes 9.58 nihelevad ostujärjekorras,
kes müüjale esiti ulatavad taarakviirungi ja siis vasekarva veeringud.
Mitte kunagi pangakaarti. Kas kaart on kaotatud, unustatud võlunumbrid või kaarti polegi, sest pole põhjust, sest pole sissetulekut, mis sellele laekuma peaks?
Et kuidas nii juhtus?
Sest kunagi olid ju nemadki kellegi lapsed, pojad ja tütred.
Mõne õpetaja lemmikud.
Neilgi oli paljutõotav tulevikuväljavaade, lootus.
Neid ootas karjäär, diplomid ja medalid.
Keegi ootas põskede õhetades neilt esimest suudlust, maja Tiskres ja kuldset retriiverit. Ehk oli neil isegi keskklassi sedaan, puhkusereisid ja triipudega ülikond.
Võib-olla lapsed ja armukesed.
Aga midagi juhtus.
Pidi ju juhtuma.
Kas oli see hirmus kurbus või talumatu õnn, mis muutis neid?
Muutis neile armastuse pudeli vastu kõikide armastuste emaks.
Tähtsamaks perest, sõpradest ja ühiskondlikust positsioonist.
See oligi ainus, mis üldse motiveeris.
Ja vahel on neil natuke nagu isegi kurb. Kaotatud elust ja kaotatud võimalustest. Aga ainult korraks.
Ja kas saan siis mina neid hukka mõista. Mina, kes pole elus veel kogenud nii hõrku kurbust ja habrast õnne.
Neid kes istuvad keskpäeval pargis.
Neid kes 9.58 nihelevad ostujärjekorras,
kes müüjale esiti ulatavad taarakviirungi ja siis vasekarva veeringud.
Mitte kunagi pangakaarti. Kas kaart on kaotatud, unustatud võlunumbrid või kaarti polegi, sest pole põhjust, sest pole sissetulekut, mis sellele laekuma peaks?
Et kuidas nii juhtus?
Sest kunagi olid ju nemadki kellegi lapsed, pojad ja tütred.
Mõne õpetaja lemmikud.
Neilgi oli paljutõotav tulevikuväljavaade, lootus.
Neid ootas karjäär, diplomid ja medalid.
Keegi ootas põskede õhetades neilt esimest suudlust, maja Tiskres ja kuldset retriiverit. Ehk oli neil isegi keskklassi sedaan, puhkusereisid ja triipudega ülikond.
Võib-olla lapsed ja armukesed.
Aga midagi juhtus.
Pidi ju juhtuma.
Kas oli see hirmus kurbus või talumatu õnn, mis muutis neid?
Muutis neile armastuse pudeli vastu kõikide armastuste emaks.
Tähtsamaks perest, sõpradest ja ühiskondlikust positsioonist.
See oligi ainus, mis üldse motiveeris.
Ja vahel on neil natuke nagu isegi kurb. Kaotatud elust ja kaotatud võimalustest. Aga ainult korraks.
Ja kas saan siis mina neid hukka mõista. Mina, kes pole elus veel kogenud nii hõrku kurbust ja habrast õnne.
Kommentaarid
Postita kommentaar