Alles eile

On hommik,
hämar alles,
või juba,
sest alles ju olid need ööd nii valged, nii valged.
Ja korraga hämar.
Kohv niriseb masinast kruusi ja päevavalguslamp heidab nukraid varje pesemata nõudevirnale.
Raisk! Jälle on keegi viilinud ja jätnud mulle hommikuks terve kuhja! Haisevad ka veel rõvedalt maksakaste ja kartulipudru järele.
Täissöönud porikärbsed hõõruvad oma kombitsaid kokku ja jälgivad mind suurte violetsete silmadega, endal koon kastmes.

Vaatan, kuidas üks kollakas leht laseb puuoksast lahti ja teeb õhus tireleid, enne kui mu auto kapotile, teiste lehtede kõrvale maandub.
Alles juuli ju, miks juba lehed kollased ja kukuvad!
Pole veel puhatagi jõudnud see suvi!
Kuidas juba sügis käes?

Prismas müüakse juba koolitarbeid.
Pinaleid, joonlaudu ja kladesid.
Ma armastan neid kooliasju.
Nii väga.
Aga mitte veel!
Vara alles!

Tahaks veel suve.
Soojust ja päikest.
Tahaks korraks vaid suruda pragunenud lakikihiga varbaküüned kõrvetavasse liiva
ja hiljem kodus kiruda,
et kuidas kogu maailma liiv ühes minuga koju kaasa on hiilinud.

Eile alles näis, et aega veel on.
Aega päikese käes lesida.
Aega lastega Viljandisse ja Riiga sõita.
Aega vinguda väljakannatamatu leitsaku üle.
Aega….

Täna on kõik aeg juba otsas.
Täna peab hakkama vahetusjalatseid valima ja sirkleid ning malle.
Täna peab juba rannariided kappi panema, et need jääksid uut suve ootama, kus ma jälle ei jõua rannavormi ega teiseks juuniks pruuniks.
Ega juuliks.
Ega augustiks.