Esmaspäeva hommikul kell kuus astub Kärbes mu tuppa ja küsib, et kuidas ma magada saan, kui mul toas sellised suured elukad lendavad ja osutab ühele pikakoivalisele anorektilisele sääsevolaskile mu lae all. Ütlesin, et mind nad ei sega, las olla.
"Ei, aga mis sa siis teed, kui ta sind puutub? Kas hüppad aknast välja?"
"Jah, kullake, selletõttu ma esimesel korrusel elangi, et oleks hea hüpata."
Putukaid ma ei karda. Ainult kõrgust ja usse. Kõrguse ja maokartus on üsna normaalsed ja levinud hirmud. Põhjusega. Kukud kõrgelt, siis saab aia ja kui rästik oma hambad sulle kurku lööb, siis on ka natuke pahasti. Kõik muu nõuab juba suuremat fantaasiat.
Noh, osad näiteks kardavad väikseid ruume. Mitte et ma ülemäära armastaks selliseid, aga lühikest aega kannatab ära. Mis seal ikka nii väga karta ei tea? Õhk saab otsa? No jah, aga ega see ju paari minutiga ei juhtu. Pealegi, sedasorti surm pidi võrdlemisi meeldiv olema, lihtsalt jääd tuttu ja ongi kaput. Lapsena kartsin ma vist putukaid ka, aga sellest olen ma kuidagi üle saanud. Eriti meeldivad mulle ämblikud. Nad ju püüavad kõik vereimejad ja rõvedad kärbsed kinni. Mina näen asju nii, et ämblikud on minu sõbrad.
Aga vot kutid kardavad. Kohe hullupööra. Täiesti tavaline nähtus on see, et leian nad hommikul elutoa diivanilt, sest nad olid öösel ämbliku varju näinud või muud sarnast. Ja ei aita minu jutud ka, et Eestis pole mürgiseid ämblikke ja need teised ei tee meile midagi. Kardavad hirmsasti. Madudega, kes on tunduvalt ebameeldivamad ja ohtlikumad tegelased, neil probleeme jällegi pole. Võta siis kinni!
"Ei, aga mis sa siis teed, kui ta sind puutub? Kas hüppad aknast välja?"
"Jah, kullake, selletõttu ma esimesel korrusel elangi, et oleks hea hüpata."
 |
Selle ämblikumuumia leidsin kapinurgast. Kuna see suvi on sääski Tallinnas vähevõitu, siis näib, et suri nälga.
Või masendusse. Ei tea. Lahkamist ei teinud.
|
Putukaid ma ei karda. Ainult kõrgust ja usse. Kõrguse ja maokartus on üsna normaalsed ja levinud hirmud. Põhjusega. Kukud kõrgelt, siis saab aia ja kui rästik oma hambad sulle kurku lööb, siis on ka natuke pahasti. Kõik muu nõuab juba suuremat fantaasiat.
Noh, osad näiteks kardavad väikseid ruume. Mitte et ma ülemäära armastaks selliseid, aga lühikest aega kannatab ära. Mis seal ikka nii väga karta ei tea? Õhk saab otsa? No jah, aga ega see ju paari minutiga ei juhtu. Pealegi, sedasorti surm pidi võrdlemisi meeldiv olema, lihtsalt jääd tuttu ja ongi kaput. Lapsena kartsin ma vist putukaid ka, aga sellest olen ma kuidagi üle saanud. Eriti meeldivad mulle ämblikud. Nad ju püüavad kõik vereimejad ja rõvedad kärbsed kinni. Mina näen asju nii, et ämblikud on minu sõbrad.
Aga vot kutid kardavad. Kohe hullupööra. Täiesti tavaline nähtus on see, et leian nad hommikul elutoa diivanilt, sest nad olid öösel ämbliku varju näinud või muud sarnast. Ja ei aita minu jutud ka, et Eestis pole mürgiseid ämblikke ja need teised ei tee meile midagi. Kardavad hirmsasti. Madudega, kes on tunduvalt ebameeldivamad ja ohtlikumad tegelased, neil probleeme jällegi pole. Võta siis kinni!
Kommentaarid
Postita kommentaar