Sa ei tee seda endast ülesaamist kohe mitte üks raas kergemaks muide, tead seda ikka?
Ma tean, ma tean, juba Sa tõstsid käed pea kohale ja laiutad neid, silmad täis imestust, et mida Sa nüüd siis jälle tegid, eks ole.
Ma nägin seda.
Jah SEDA!
Kogemata. Üldse mitte meelega. Ausalt. Ma luban.
Juhtus lihtsalt nii, et ma sidusin parasjagu köögis prügikotti kokku, kui Sa autoga mööda teed üüüliii aeglaselt ja vales rajas edasi veeresid, ja mu trepikoja ust andunult piidlesid. Ja mina nägin seda. Ma tean, et Sa ei teadnud, et ma näen. Ma ka ju ei teadnud, mida ma kohe nägema hakkan, kui pilgu korra prügikotilt üles tõstan.
Aga Sa ei pea muretsema, ma ei ütle kellelegi, et ma Sind niiviisi nägin.
Sssshhhh!!! See on saladus!
Ah, mis see blogi siin või? Päh, kes seda ikka loeb nii väga. Ainult mu parimad sõbrad. Ja usu mind, sõbrake, kui ma ütlen, neil on ainult hea meel sellest, et ma nägin, kuidas Sa mind näha lootsid.
Ja ma tean, et Sa just MIND otsisid. Sest mäletad, see üks kord kui Sa ütlesid, et Sa ei julge mu aknasse enam vaadata, sest muidu ma jälle blogis kirjutan, et mingi pervert vahib ja ma lubasin, et ma Sinust ometi kunagi nii ei kirjuta. Aga sellepärast ma tean, et Sa just mind ootasid. Lootsid, et ehk ma just õigel hetkel astun uksest välja ja Sa saad teeselda, et Sa üldse ei vaadanud isegi mu ukse poole. Ma tean, sest ma ise ju ka teen kogu aeg sedasama.
Ja tead, sõbrake, see üks hetk, mis küll näis kestvat terve igaviku, mul oli seda väga vaja.
See hetk, tead, see peaaegu et korvas selle teise hetke, sellel ühel reedel. Mäletad?
Ikka mäletad! Siis ma ka nägin midagi, mida ma näha poleks tohtinud. Ja see tegi jõhkralt haiget.
Aga sellest on nüüd mõni aeg möödas ja valu peaaegu ununenud.
Nüüd eriti, kuna ma nägin seda, kuidas Sa mind näha lootsid.
Ja ma mõtlesin, et saadan Sulle sõnumi. Ütlen, aitäh, sest Sa panid mu hommiku särama.
Nii nagu Sina kord kirjutasid mulle, mäletad? Et you made my day.
Ja siis järgmisel päeval uuesti. Ütlesid, et ma kaks päeva järjest made your day.
See oli Sinust ebareaalselt armas!
Ja siis ma mõtlesingi, et kuna Sina seda tegid, siis võin ju mina ka.
Aga see poleks päris õige.
Sest ma tean, et ma lüpsan seda pooltteist sekundit nüüd järgnevad kaheksa kuud. Just nagu ma seda eelnevat korda lüpsin. Sellest Sa ei teagi midagi, sest ma hoidsin selle endale. Aga oli üks kord. Ammu juba. Enne kõike seda, kui kõik nii hullult keeruliseks ja tõsiseks läks.
Igatahes. Ma ei saa Sulle puhta südametunnistusega saata sõnumit, et you made my day.
Sest tõsi on, et viimase kahe aasta jooksul on üheksakümmend protsenti minu suurimatest rõõmudest Sinu põhjustatud.
Ja sada protsenti kõige kibedamaid pisaraid olen ka loomulikult Sinu pärast valanud.
Aga noh, täna me sellest ei räägi.
Sest, tead ju küll…. ma nägin Sind mind otsimas ja sellest piisab, et ma paar nädalat totralt naerataks.
Ära karda,ma ei hakka "plaani pidama" ega üle mõtlema. Sellest hetkest täiesti piisas.
Fain, ma vähemalt üritan, eks ole.
Aitäh, Sulle, sõbrake!
P.S. Kas parem on küsida luba või paluda vabandust?
P.P.S. Ma igatahes leian, et vabandust on kergem paluda.
P.P.P.S. Ma nüüd palun vabandust, et ma enne postitamist ei küsinud luba.
P.P.P.P.S. Kahetsen südamest. Natuke.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ma tean, ma tean, juba Sa tõstsid käed pea kohale ja laiutad neid, silmad täis imestust, et mida Sa nüüd siis jälle tegid, eks ole.
Ma nägin seda.
Jah SEDA!
Kogemata. Üldse mitte meelega. Ausalt. Ma luban.
Juhtus lihtsalt nii, et ma sidusin parasjagu köögis prügikotti kokku, kui Sa autoga mööda teed üüüliii aeglaselt ja vales rajas edasi veeresid, ja mu trepikoja ust andunult piidlesid. Ja mina nägin seda. Ma tean, et Sa ei teadnud, et ma näen. Ma ka ju ei teadnud, mida ma kohe nägema hakkan, kui pilgu korra prügikotilt üles tõstan.
Aga Sa ei pea muretsema, ma ei ütle kellelegi, et ma Sind niiviisi nägin.
Sssshhhh!!! See on saladus!
Ah, mis see blogi siin või? Päh, kes seda ikka loeb nii väga. Ainult mu parimad sõbrad. Ja usu mind, sõbrake, kui ma ütlen, neil on ainult hea meel sellest, et ma nägin, kuidas Sa mind näha lootsid.
Ja ma tean, et Sa just MIND otsisid. Sest mäletad, see üks kord kui Sa ütlesid, et Sa ei julge mu aknasse enam vaadata, sest muidu ma jälle blogis kirjutan, et mingi pervert vahib ja ma lubasin, et ma Sinust ometi kunagi nii ei kirjuta. Aga sellepärast ma tean, et Sa just mind ootasid. Lootsid, et ehk ma just õigel hetkel astun uksest välja ja Sa saad teeselda, et Sa üldse ei vaadanud isegi mu ukse poole. Ma tean, sest ma ise ju ka teen kogu aeg sedasama.
Ja tead, sõbrake, see üks hetk, mis küll näis kestvat terve igaviku, mul oli seda väga vaja.
See hetk, tead, see peaaegu et korvas selle teise hetke, sellel ühel reedel. Mäletad?
Ikka mäletad! Siis ma ka nägin midagi, mida ma näha poleks tohtinud. Ja see tegi jõhkralt haiget.
Aga sellest on nüüd mõni aeg möödas ja valu peaaegu ununenud.
Nüüd eriti, kuna ma nägin seda, kuidas Sa mind näha lootsid.
Ja ma mõtlesin, et saadan Sulle sõnumi. Ütlen, aitäh, sest Sa panid mu hommiku särama.
Nii nagu Sina kord kirjutasid mulle, mäletad? Et you made my day.
Ja siis järgmisel päeval uuesti. Ütlesid, et ma kaks päeva järjest made your day.
See oli Sinust ebareaalselt armas!
Ja siis ma mõtlesingi, et kuna Sina seda tegid, siis võin ju mina ka.
Aga see poleks päris õige.
Sest ma tean, et ma lüpsan seda pooltteist sekundit nüüd järgnevad kaheksa kuud. Just nagu ma seda eelnevat korda lüpsin. Sellest Sa ei teagi midagi, sest ma hoidsin selle endale. Aga oli üks kord. Ammu juba. Enne kõike seda, kui kõik nii hullult keeruliseks ja tõsiseks läks.
Igatahes. Ma ei saa Sulle puhta südametunnistusega saata sõnumit, et you made my day.
Sest tõsi on, et viimase kahe aasta jooksul on üheksakümmend protsenti minu suurimatest rõõmudest Sinu põhjustatud.
Ja sada protsenti kõige kibedamaid pisaraid olen ka loomulikult Sinu pärast valanud.
Aga noh, täna me sellest ei räägi.
Sest, tead ju küll…. ma nägin Sind mind otsimas ja sellest piisab, et ma paar nädalat totralt naerataks.
Ära karda,
Fain, ma vähemalt üritan, eks ole.
Aitäh, Sulle, sõbrake!
P.S. Kas parem on küsida luba või paluda vabandust?
P.P.S. Ma igatahes leian, et vabandust on kergem paluda.
P.P.P.S. Ma nüüd palun vabandust, et ma enne postitamist ei küsinud luba.
P.P.P.P.S. Kahetsen südamest. Natuke.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar