Kanaemad ja tibupojad

Möödunud nädalavahetusel käisime Pärnus. Viisin ühe poisi ämma juurde ja teise tõin koju tagasi. Natuke möllasime ringi ka Pärnumaal ja muu hulgas sattusime ka ühe järve äärde grillima, chillima ja ujuma. Seoses ujumisega juhtus nii, et nägin ühte oma lastest ilma T-särgita. Üldiselt nad ju selles vanuses, et paljalt ringi ei patseeri, pesevad käsigi lukustatud uste taga - teismeea loomulik nähtus. Üks päev Kärbes suure palavaga istus elutoas särgita ja oi juudas millist sõimu ta sai, et ilge pervo ikka selline. Ühesõnaga.

Aga see neljateistaastane, keda ma viimati nägin särgita veebruaris, kui koos basseinis käisime, ehmatas mind oma välimusega päris korralikult. Nimelt oli tal rindkere keskelt kuidagi kummis ja ribide alt oli isegi südametuksumist näha. No minu harimatu silma jaoks nägi see välja umbes nii, et süda on liiga suureks kasvanud ja lükkab ribisid eest kõrvale. Väga hirmus igatahes.

Foto internetist.

Mõistagi läks kutt ka selle peale paanikasse. Siis me koos paanitsesime. Sõitsime Pärnust koju ja hakkasime võidu googeldama, et kes suudab hirmsamaid asju internetist diagnoosiks välja võluda. Muuhulgas olid laual ka Ebola ja pahaloomulised kasvajad. Lõpuks leidsin mina sellise asja nagu "kanarind" ja terve hunniku retsepte, kuidas seda ahjus küpsetada. Õnneks oli ka semimõistlikku juttu. Noh, et pidigi puberteedieas esinema ja üldiselt sellest kasvab välja. Põhjus oli ka toodud. Lühidalt öeldes - kasvava organismi eripära, mis tuleneb väikseset lihasmassist ja D-vitamiini puudusest. Seega, tegelikult kergesti välditav nähtus.

Panin ka perearstile aja kirja, et ikka vaadataks poiss üle ja kinnitataks või lükataks ümber kõik meie hirmud. Neiu, kes telefoni otsas uuris, et mis asjus me üldse arsti audientsi taotleme, oli üsna ükskõikne, umbes, et mis te kanaema tõmblete, see ju alles arenev organism. Teate, ärge parem hakake! Pool aastat tagasi polnud veel midagi ja nüüd näeb kuti rindkere välja nagu miski James Cameroni loomingu hulgast.

Paar päeva hiljem käisime ka perearsti juures, kes imestas, et kui pikaks ikka kutt veninud on ja ütles, et selline teatud deformatsioon puberteedieas on igati normaalne ja paanikaks põhjust pole. Soovitas trenni teha, muna/kala/liha süüa, päikest võtta. Märkis, et veidi kahvatu on noormees tõesti, ja et kas ta ikka õues käib? Noh, ei hakanud ka luiskama ja mainisime, et vähevõitu. Soovitas, et visku ma noorsand hommikul uksest välja ja keeraku uks lukku 😁. Ütles, et südametuksumine ribide all on ka pigem positiivne, et kui seda poleks, siis oleks natuke paha 😂. Muudpidi me targemaks ei saanud.

Ja ma mõtlen, et kuidas see sai juhtuda? Minu lapsega? Kuidas ma ei märganud juba varem? Ja mida ma oleksin teisiti saanud teha? See on valus löök minu emakuvandi pihta. Ähvardasin, et hakkan poissi endaga trenni kaasa tarima ja õhtuti võidu käte kõverdusi tegema. Ja seda arsti soovitust kavatsen ma ka rakendada. Saangi ehk lõpuks nii paljugi rahu ja vaikust, et mõni raamatki läbi lugeda.

Pildistas Tatjana Siipan.

*Postitus on valminud kodanikuga koostöös ja heakskiidul.