Lugeja juba teab, et ega ma autoroolis mõnusalt jahe pole. Ikka närvid püsti, riidlen ja kurjustan, isegi kätega vehin. Kõige selle juures ei ole ma eriliselt agar signaali andma. Enam pole asi ka selles, et ma ei leiaks roolilt seda kohta, kuhu vajutada tuleb, vaid pigem "tee teisele, mida tahad et sulle tehtaks" printsiip. No jõhkralt vihastab, kui lambist signaali antakse. Mis see annab sulle, kui sa hüsteeriliselt tuututad, kui ma sulle nii ette keerasin, et sa ei saanudki enam viiekümne alas kaheksakümnega sõita? Hakkas parem? Arvad, et kutsusid mind nüüd korrale ja ma ei hakka enam never-ever ühtegi vasakpööret tegema? Või kui ma jään valgusfoori taha unistama ja ei märka esimesel sekundil tule vahetust? Mis on kõige hullem asi mis siis juhtub, ah? Isegi kui ma terve vahetuse maha magaks? Minuti pärast on see foor juba jälle roheline. Take a chill pill ja astu järgmine kord kaks minutit varem koduuksest välja, et minusuguste topakate pärast ei peaks tõmblema. Tuletan meelde, et vastavalt kehtiva Liikluseeskirja paragrahv 84 järgi tohib helisignaali anda vaid ohu tekkimisel või väljaspool asulat liikleja tähelepanu äratamiseks. Kus see oht on, kui ma ei taha kohe esimese rohelise tulega ristmiku ületada? Kust sa tead näiteks, et mul pole sundkäitumist ja ma teen kõike alles kolmandal korral?
Igatahes, ei meeldi mulle see signaalitamine. Ma ei anna tavaliselt isegi siis signaali kui põhjust nagu oleks. Noh, kui mõni käimisraamiga vanamemm Järvevana teed ületab, näiteks, või mõnda muud sama tagasihoidliku liiklusega külavaheteed. Ma saan ju aru, et neil alles noorusaeg meeles mõlkumas, kui autosid polnudki eriti ja teedel liikusid mõned üksikud Tori hobuvankrid. Saab veel südari, on mul seda oma hingele vaja?
Aga üks päev andsin ma ometi signaali. Täiesti teadlikult ja meelega.
Nimelt, vanainimesed, või keskealised või muidu suitsiidsed liiklushuligaanid jätavad mind enamasti täiesti külmaks - enda elu, ise tee mis tahad sellega. Üks hauakivi Rahumäel rohkem või vähem, mis see minu asi peaks olema. Aga kui sul on valest kohast või punase tulega teed ületades laps käekõrval, vot siis ma saan küll kurjaks. Siis tahaks mitte ainult signaali anda vaid auto tee äärde tõmmata, sõidukist väljuda ja sakutada seda imbetsilli, vanusest hoolimata. Kõige rohkem ma näengi just neid heatahtlikke vanaemasid lastelastega, kes sikutavad enda järel eelkooliealist võsukest, tolle vastuväidetest hoolimata, et siit ja nii ei tohi. Kunagi pole nii kiire, et sa ei jõua seda fooritule vahetust ära oodata, no ei saa olla! Kui sul on tõesti kuhugi NII kiire, siis ma ei tea, võta takso või kutsu kiirabi. Aga kui sa lähed trolliga, siis lihtsalt oota järgmist. Ta tuleb, usu mind, ta tuleb.
Signaali andsin mina kolmapäeva õhtul kell 17.09 Rahumäe teel Põhja perfektuuri Lääne-Harju Politseijaoskonna ees. Kümme meetrit enne ülekäigurada ületas neljaliikmeline seltskond teed. Isa, ema ja nende kaks kuni kolmeaastast last. Ja ma andsin singaali. Kogu südamest kohe. Sest kas sa tõesti oled nii 🤬🤬🤬 neetud 🤬🤬🤬 ebareaalselt fenomenaalne 🤬🤬🤬 idioot või!!!! Ja veel 🤬 politseijaoskonna ees! Mis sul viga on? Miks ometi meil ei tehta sundsteriliseerimist neile, kellel on IQ ilmselgelt 34 punkti või alla selle? Kas sa tõesti ei suuda viis minutit ette mõelda ja näha, mis on sinu laiskuse tagajärg? Pärast otsid kaastunnet ka haletsust mõnest foorumist ja kirud, kuidas keegi autojuht su lapse on sodiks sõitnud.
Muidugi vaadati see peale mind pahase näoga, umbes, et mis mul viga tuututada, kui pekk autotoolis puhkab ja nemad peavad oma vääkse käe otsas tassima. Ega ma nende vanemate käitumist ei lootnudki muuta, nagu "Briljantkäes" öeldigi: "Kui inimene on idioot, siis päriseks." Pigem on lootust, et need lapsed ehmatasid ja see ehmatus talletub. Ehk õpivad nad tulevikus ise otsuseid tehes targemaid valikuid langetama. Asi ei olnud üldse selles, et mul oli raske pidurdada - nagunii oli kiirus väiksem, sest seal ju oli tegelikult ülekäigu rada ja ma poleks andnud signaali, kui lapsi poleks olnud, luban. Aga antud kontekstis ma leidsin, et signaali anda on minu kodaniku kohus.
Sellega seoses meenub üks teine aastate tagune juhtum Pärnust, kus noor ema kärutas oma circa pooleteistaastast last, kes seisis jalutuskärus püsti, näoga sõidusuunas. Ema ise jutustas sõbrannaga ega märganud, et sõitsid autoteele. Loomulikult mul abikaasa pidurdas. Kärumamma ka pidurdas. Pidurdas nii, et see väike kutt sealt vankrist pea ees asfaldile lendas. No milleks sellised lapsi teevad? Sest olgugi, et ma olen esimene kes tunnistab, et minule poleks üldse tohtinud keegi sünnitamisluba väljastada, ammugi lapsi minuga koos haiglast koju lubada, aga isegi mina pole nii loll kunagi olnud, et oma lapsi või neid lapsi, kes parasjagu minu hoolde on usaldatud, nii häbematult kohelnud. Jah, õnnetusi ikka juhtub, on juhtunud ka minu lastega ja õnnetusi, mida oleks saanud ära hoida, aga sõiduraja valest kohast ületamine, see mu sõbrad, pole õnnetus, see on hoopis teisel tasandil ohmoonlus.
Igatahes, ei meeldi mulle see signaalitamine. Ma ei anna tavaliselt isegi siis signaali kui põhjust nagu oleks. Noh, kui mõni käimisraamiga vanamemm Järvevana teed ületab, näiteks, või mõnda muud sama tagasihoidliku liiklusega külavaheteed. Ma saan ju aru, et neil alles noorusaeg meeles mõlkumas, kui autosid polnudki eriti ja teedel liikusid mõned üksikud Tori hobuvankrid. Saab veel südari, on mul seda oma hingele vaja?
Aga üks päev andsin ma ometi signaali. Täiesti teadlikult ja meelega.
Nimelt, vanainimesed, või keskealised või muidu suitsiidsed liiklushuligaanid jätavad mind enamasti täiesti külmaks - enda elu, ise tee mis tahad sellega. Üks hauakivi Rahumäel rohkem või vähem, mis see minu asi peaks olema. Aga kui sul on valest kohast või punase tulega teed ületades laps käekõrval, vot siis ma saan küll kurjaks. Siis tahaks mitte ainult signaali anda vaid auto tee äärde tõmmata, sõidukist väljuda ja sakutada seda imbetsilli, vanusest hoolimata. Kõige rohkem ma näengi just neid heatahtlikke vanaemasid lastelastega, kes sikutavad enda järel eelkooliealist võsukest, tolle vastuväidetest hoolimata, et siit ja nii ei tohi. Kunagi pole nii kiire, et sa ei jõua seda fooritule vahetust ära oodata, no ei saa olla! Kui sul on tõesti kuhugi NII kiire, siis ma ei tea, võta takso või kutsu kiirabi. Aga kui sa lähed trolliga, siis lihtsalt oota järgmist. Ta tuleb, usu mind, ta tuleb.
Signaali andsin mina kolmapäeva õhtul kell 17.09 Rahumäe teel Põhja perfektuuri Lääne-Harju Politseijaoskonna ees. Kümme meetrit enne ülekäigurada ületas neljaliikmeline seltskond teed. Isa, ema ja nende kaks kuni kolmeaastast last. Ja ma andsin singaali. Kogu südamest kohe. Sest kas sa tõesti oled nii 🤬🤬🤬 neetud 🤬🤬🤬 ebareaalselt fenomenaalne 🤬🤬🤬 idioot või!!!! Ja veel 🤬 politseijaoskonna ees! Mis sul viga on? Miks ometi meil ei tehta sundsteriliseerimist neile, kellel on IQ ilmselgelt 34 punkti või alla selle? Kas sa tõesti ei suuda viis minutit ette mõelda ja näha, mis on sinu laiskuse tagajärg? Pärast otsid kaastunnet ka haletsust mõnest foorumist ja kirud, kuidas keegi autojuht su lapse on sodiks sõitnud.
Muidugi vaadati see peale mind pahase näoga, umbes, et mis mul viga tuututada, kui pekk autotoolis puhkab ja nemad peavad oma vääkse käe otsas tassima. Ega ma nende vanemate käitumist ei lootnudki muuta, nagu "Briljantkäes" öeldigi: "Kui inimene on idioot, siis päriseks." Pigem on lootust, et need lapsed ehmatasid ja see ehmatus talletub. Ehk õpivad nad tulevikus ise otsuseid tehes targemaid valikuid langetama. Asi ei olnud üldse selles, et mul oli raske pidurdada - nagunii oli kiirus väiksem, sest seal ju oli tegelikult ülekäigu rada ja ma poleks andnud signaali, kui lapsi poleks olnud, luban. Aga antud kontekstis ma leidsin, et signaali anda on minu kodaniku kohus.
Sellega seoses meenub üks teine aastate tagune juhtum Pärnust, kus noor ema kärutas oma circa pooleteistaastast last, kes seisis jalutuskärus püsti, näoga sõidusuunas. Ema ise jutustas sõbrannaga ega märganud, et sõitsid autoteele. Loomulikult mul abikaasa pidurdas. Kärumamma ka pidurdas. Pidurdas nii, et see väike kutt sealt vankrist pea ees asfaldile lendas. No milleks sellised lapsi teevad? Sest olgugi, et ma olen esimene kes tunnistab, et minule poleks üldse tohtinud keegi sünnitamisluba väljastada, ammugi lapsi minuga koos haiglast koju lubada, aga isegi mina pole nii loll kunagi olnud, et oma lapsi või neid lapsi, kes parasjagu minu hoolde on usaldatud, nii häbematult kohelnud. Jah, õnnetusi ikka juhtub, on juhtunud ka minu lastega ja õnnetusi, mida oleks saanud ära hoida, aga sõiduraja valest kohast ületamine, see mu sõbrad, pole õnnetus, see on hoopis teisel tasandil ohmoonlus.
Kommentaarid
Postita kommentaar