Laenatud valu

Ma ei hakka kirjutama Sillamäest, sellest mereäärsest väikelinnast,
kus on kajakad ja rannapromenaad,
tamme alleed ning roosiaia pargid.
Ei kirjuta hallidest paneelmajadest ja euroremonditud kodudest,
millel on pruunid nahkpolsterdusega uksed ja kitsas hämar koridor.
Ei saa kirjutada köögist, milles viledaks kulunud vakstuga kaetud laual on ploomid
ja nende kohal tiirutavad unised äädikakärbsed.
Mul pole õigust kirjutada elutoast, mille nurgas on tume lakitud vineerlaud, triigitud pitsist liniku varjus.
Linikul hõbedases metallraamis foto Kärbsega sünniaastat jagavast poisikesest,
üksik, võbeleva leegiga küünal selle kõrval.

Ammugi ei hakka ma kirjutama magamistoast, kus seina ääres seisab voodi, mille all on tolmused ammuilma unustatud legod ja üksik pehkinud õunasüda, mis jääbki ootama tänavusi ploomikive endale seltsiks.
Ei tihka kirjutada emast, kes veedab päevi selles voodis, silitab tekki lootes leida oma lapse soojust, surub nina patja, et tunda veel tema juuste lõhna. Ta ei nuta enam. Pisarad said ammu otsa.
Ja isa ei joo. Sest nii kanget viina lihtsalt ei villita.
Ema tõstab vahel pilgu voodilt ja vaatab kirjutuslauda, mille taga ei lahendata enam ühtegi matemaatika ülesannet;
tooli, millel ei kõõluta;
akent, millest ei vaadata, kas see teine on juba hoovis.

Ma ei kirjuta sellest, sest see pole minu tragöödia.
Pole minu laps, minu kaotus, minu äng, minu lein, minu valu.
Ma ei hakka isegi lisama, et annaks jumal, et ma ei hakkaks kunagi saamagi sellest kirjutada, see poleks aus.
Võõras valu on surunud oma jäised, kondised sõrmed ümber mu kõri ega lase sügavalt hingata.
Valu ema pärast, kelle süda suri.
Valu isa pärast, kelle hing lämbus.
Valu õpetaja pärast, kelle telefonis on ikka veel sõnum: "Помогите мне пожалуйста!".