Lühijutt sellest, kuidas ma elus esimest korda massaažis käisin

Nagu hiljuti suure suuga lubatud sai, mul on üldse selline rumal harjumus oma lugejaid narrida, olete märganud, luban, et hakkan võistlusteks treenima, kööki remontima, reisima, romaani kirjutama, ja siis lihtsalt ei tee mitte midagi, eks ole, nagu, keegi üldse võtab tõsiselt kui ma siin midagi kokku kirjutan enam, ma ise küll suhtun teatud kahtlusega kõigesse, mida seesinane kirjaneitsi postitab, vahel ei saa üldse aru, et kas päriselt midagi juhtus, nägi unes, või puht banaalselt mõtles välja, täiesti ebausaldusväärne tüüp, ma ütlen, siis ma helistasin kontaktile ja leppisin kokku massaažiaja. Et asi oleks põnevam, siis loomulikult oli massöör meessoost. Sest sellest, et mul on nagunii juba hirmus ja õudne mõelda sellele, et mingi kummaliste kalduvustega tüüp mind vaatab ja tund aega silitab, kõdistab ning pigistab, siis teeme asja veel sadamustmiljon korda ebamugavamaks. Aga noh, hirmud ju selleks ongi, et neist võitu saada. Pealegi, ma ei tea kuidas teil, aga minu need mõned harvad kogemused, kui ma olen meessoost tohtri otsa koperdanud, on olnud sada protsenti meeldivamad, kui enamike naisarstidega. Nad on, noh kuidas seda nüüd öelda niiviisi, et ma kellelegi liiga ei teeks ja samal ajal pervona ei kõlaks, palju pehmemad. Naised suhtuvad patsientidesse nagu lihakarnist veidi kahtlaselt lõhnavasse ja seetõttu allahindlusega soetatud supikanasse - ilma liigse helluseta. Ja eks ma kardan, et kui mõni selline, khm, suurema kondiga, daam mu kätte saab, siis ei huvita teda sugugi see, et esiteks ma hirrrmsasti kardan üldse kogu seda üritust ja teiseks, ma võin jalaga ka anda, kui keegi mind kogemata kõdistab, ja kuigi seal jalas on võrreldes kaheaastataguse kehaanalüüsi tulemust uskudes keskmiselt pool kilo vähem lihast, siis ei maksa seda alahinnata, kangi peal tõmban ma isegi sellise jõuetu nõrgukesena 70% oma tühimassist, seega löök ei pruugi olla nii tühine midagi. Meesterahvas oli telefonis väga malbe ja meeldiva häälega. Selgitas rahulikult ja põhjalikult, kus Tallinnas täpsemalt Kadriorg asub ja mis värvi on majafassaad ja kuidas lõhnab plastmassist kaktus hoone fuajees - teate küll, selline tagasihoidlik vähese jutuga Eesti mees, nagu nad kõik meil siin. Ma siis mainisin ka, et mul elus esimest korda selline imetabane võimalus ennast võhivõõral imetleda ja mudida lasta, ja et ehk ta pisut kirjeldab seda, mis mind ees ootama hakkab. Selles mõttes, et kui mina oleksin olnud mina, siis ma oleksin mulle lihtsalt öelnud, et nagu filmides, lamad laual rätiku all, neerumustrilised vanaema alukad üll ja torso au naturel, aga noh, seda ta mulle ei rääkinud, tema rääkis, et kui ma tahan, siis võin oma aluspüksid peale jätta, või nad annavad mulle mingid müstilised "protseduuripüksid", ma igaks juhuks ei hakanud küsima, mida need veel endast kujutavad, noh, ma mõtlesin, et ma parem, telefoniarvet silmas pidades, lähen enda omadega, ja siis ta rääkis hästi püüdlikult, vältides sõnu nagu "rind", "rinnahoidja", "paljas" ja "alasti", jutustas kuidas mu ülakeha, eem, ma ei mäletagi enam, mis sõna ta kasutas, mida ta seal minuga täpselt teha kavatses, igatahes, mida mul kuulda oli vaja ja mida ta mulle lahkelt ka rohkete sõnadega kinnitas, mitte midagi sellist, mis minus ebamugavust tekitab, minuga ette ei võeta, mainis isegi, et kui ma ei soovi, siis mu kõhtu ei masseeri, kuigi see on veidi imelik, sest, kas üldiselt inimestele ei meeldi või, kui nende kõhtu katsutakse, sest mingid suvakad tüübid on küll lihtsalt lambist mu kõhtu katsunud ja silitanud, loomulikult olin ma sel hetkel natuke sedapsi ka, aga noh, põhimõtteliselt, kui kõhu katsumine nii erakordselt hirmus on, siis võiks ju mõelda, et sa päise päeva ajal ei lähe kellegi kõhtu paitama ja sellele titehäälega jutte rääkima, aga noh, võibolla see on puhtalt minu isiklik kiiks, et minu meelest see imelik tundub, ei tea, võite mulle öelda kuidas sellega on. Niisiis, teadsin, et olen seal üsna alasti, aga elame üle, lasen kaamerad linaga enne kinni katta ja selfitama ei hakka. Mainisin veel ka, et ma olen hästi tundlik, ja võin naerma, nutma, lööma kukkuda, kui valest kohast, vale tugevusega, valesti hõõrutakse. Härra noogutas telefonitorusse ja võttis teadmiseks. Leppisime kokku, et laupäeval ma ilmun ja siis vaatame koos, mis juhtuma hakkab.

Laupäeval ärkasin ma hommikul vara ja läksin trenni. Mõtlesin, et pärast massaaži ei tahaks vist minna, sest ilmselt olen ma igatepidi, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt, korralikult läbi, nagu see lõunanaabrite va krabisev, kuigi, kui seal on nüüd ka sama rahatäht, kui meil, siis kas saab üldse enam öelda, et "läbi nagu Läti raha", sest see oleks täiesti ebaloogiline, umbes nagu öelda, et "korras nagu Norras", sest mis seal Norras enam nii korras on, et seda kuidagi eriliselt välja peaks tooma, näiteks minu rootslasest abikaasa tegi alati nalja, ja küsis, et miks Norra hullumajadel pole katuseid, he-he, sest neil pole nii palju pappi, et tervele Norrale katust peale ehitada, niisiis, jah, need vanad väljendid, ma ise mõtlen, et kui ennast üldse mingi rahatühikuga antud kontekstis võrrelda, siis idanaabrite veeringutega, vot neil pole enam tõesti mingit väärtust ega kaalu, piinlik lausa, seega, kui soovite, siis ma kujutasin ette, et olen läbi nagu rubla kuigi ma saan nüüd aru küll, et see puhtalt lingvistiliselt ei kõla nii lobedalt, kui Läti raha, aga noh, las ta praegu olla, varsti hakkame nagunii kõik bitcoinides maksma ja siis ei tea enam keegi selliseid vanu ütlemisi, nagu Läti raha ja Norra kroon, noored peavad Vikipeediast järele vaatama, et kust sellised kummalised ütlemised üldse tulevad ja kuidas neid saaks uue ajastuga nii mugandada, et kõik ikka aru saaks, mida ütleja silmas peab. Trenni minnes ma natuke kartsin, et kas mind hommikul vara üldse lastakse klubisse, sest nüüd suveajal on nad lahtiolekuaegu muutunud, klienditeenindajasõbralikumaks, mis tähendab paraku, et see pole sama, mis kliendisõbralikum, aga õnneks oli klubi lahti ja sain seal natuke ragistada, enne kui tuli üks mu lemmiktreeneritest ja tegi seda kergemat trenni, kus sa sisuliselt hoiad staatilisi asendeid ja lõpus teki all pikutad, ja see on kummaline, et ma ütlen lemmiktreener, sest ainuke põhjus, miks ma teda sellise auväärse tiitliga pärjan on see, et ta mäletab mu nime, neile kes on trennivõõrad, võib see tunduda tühise asjana, aga ma selgitan nii, et trennides käib korraga circa kolmkümmend kuni nelikümmend isikut ja paljud treenerid annavad päevas kolm kuni viis trenni ja nii kolm kuni viis korda nädalas, mis matemaatiliselt tähendab, et üks treener näeb nädalas sadu sportlasi, lisaks mingitele teistele tüüpidele, keda ta muidu kohtab ja teab, ja kuna tegemist pole minu nii-öelda koduklubiga ja ma satun sinna aastas kuni kümme korda ja ka siis mitte alati selle treeneri juurde, siis mul tuleb selle peale alati tibutagi selga, kui ta pärast trenni tuleb mu kõrvale ja ütleb, et nii tore sind trennis näha, Jekaterina, nagu, ja lisab veel, et tubli tüdruk, mis tüdruk ma enam olen, aga nii armas ometi, ja see ongi lühidalt põhjus, miks ma teda üheks lemmiktreeneriks pean, kuigi ma ta juurde umbes kolm korda aastas satun. Pärast trenni nägin, et mulle on kolm korda võõralt numbrilt helistatud ja sõnum saadetud, et kui ma sõnumi kätte saan, siis palun helistagu ma, helistasin, tegemist oli massööriga, kes teatas, et ta jäi bussist maha ja ei jõua kokkulepitud ajaks kuidagi sinna Kadriorgu kuna tema asub alles Nõmmel, mis pole üldsegi Kadrioru lähedalgi, ja kuna on Laulupidu, siis pole üldse teadagi kuidas need bussid liiguvad ja mis kell ta Nõmmelt Kadriorgu võiks jõuda. Noh, mis siis ikka, teeme siis tunnikese hiljem, mis sobis hästi, sest kuigi ma ise küll päriselt Nõmmel ei asunud, kõigest Kristiines, aga kes teab, tõesti, kuidas sealtki Kadriorgu peaks saama, sest, hullumaja, eks ole, on selle Tallinna liiklusega, kui siia veidikenegi rohkem inimesi kokku tuleb, kohe kõik teed umbes nagu Kuperjanovi peldikud pärast vastlapäeva, pealegi, ma polnud veel söönudki, ja nii tekkis mul aeg midagi hambusse haarata. Lõpuks jõudsin ma Torupilli Selveri juurde mingi veerandtunniga ja sõin parklas oma McDonaldsi tortilja wrappi, tund aega passisin ja kirusin, et miks ma ometi raamatut kaasa ei haaranud, sest ma oleks jõudnud ikka kõvasti lugeda seal, selle asemel, et parklas nagu mingi valges mikrobussis nilliv maniakk inimesi passida ja endaette mängida mängu, ei tea mis nad kõik kokku ostsid ja kas nad kodus ikka õnnelikud on, või ostavadki asju, sest loodavad, et need teevad neid õnnelikuks, sest nad pole veel jõudnud universaalse tõeni, et asjad õnne ei too, ja nad ostavad aina rohkem asju, sest nad on üürikese eufooriatunde segi ajanud päris õnnega, ning selleks, et seda emotsiooni pikendada, ostavad aina enam ja enam igasugust pahna kokku, selliseid tavalisi, laupäevaseid mõtteid mõtlesin parklas.

Koidula tänaval asus salong, kus mind ootas blondide lehvivate lokkidega keskealine noormees. Rääkis ääretult malbe häälega ja näitas kus ma saan ennast paljaks koorida ja kuhu asjad jätta. Tuba juba ootas mind, küünlad põlesid, muusika mängis. Koorisin ennast porgandiks ja jooksin mööda tuba paaniliselt ringi, et blogi heaks mõned head kaadrid saaks, kuna nii hämar oli, siis väga midagi ei saanud, aga pärast oli seda naljakas meenutada ja mõelda, et mis glamuurset vaatepilti ma võisin pakkuda, joostes aluspesus, ühe käega büsti kinni hoides ja teisega kaamerat, sest ma ei võinud ju nagu normaalne inimene mainida, et ma nüüd teen veidi pilte, ikka vaja salaja ennast lolliks teha. Heitsin lauale pikali ja sättisin end rätiku alla, hõikasin, et ma valmis ja noormees astuski sisse, ilmselt kuulis ta küll, kuidas ma vahetult enne olin nagu noor gasell mööda tuba traavinud ja klõpsutanud, aga ta oli viisakas ja ei öelnud selle kohta midagi. Sättis mind kenasti rätikute alla ja jutustas, kuidas ta mind masseerima hakkab, et esiteks ülakeha tagantpoolt, pea, siis jalad, edasi pean ma ümber pöörama, siis ta masseerib käsi, õlgu, venitab kaela ja see ongi põhimõtteliselt kõik, et kui mind miski häirib, siis andku teada, ja andku samas ka teada, kui miski väga meeldib. Mõmisesin midagi vastuseks ja pihta ta hakkas. Sättis esialgu rätikuid, mis mulle tundusid kahtlaselt soojad, ilmselt neid oli enne mikrouunis soojendatud, ümber, nii, et mul hakkas vahepeal isegi ebamugavalt palav, aga ma ei öelnud midagi, sest ikkagi ju alles esimene kord, ja ma ei tea täpselt mis seal peab ja ei tohi olla, mõtlesin, et olen eestlane ja kannatan ära, õnneks need rätikud jahtusid suhteliselt kiiresti ja pärast oli juba hea. Mees pumpas endale tuubist õli peopesadesse ja alustas massaaži abaluudest, liikudes alla kuni tuharateni, siis jälle üles kaelani, masseeris õlgu, käsivarsi, väänas vahepeal mu käe seljataha ja vajutas seda, siis teise, pesi käsi, masseeris pead ja kõrvu, mõtlesin, et oleks vist pidanud kõrvarõngad ka ära võtma ja hea, et ma ikka hommikul kõrvu puhastasin, muidu oleks tiba piinlik, pani rätiku mu seljale ja eemaldas teise rätiku jalgadelt, pumpas õli juurde ja alustas tagareie massaažiga, liikudes taldade poole, jalataldu masseerides, ütles, et kui väljakannatamatult kõdi on, siis andku ma juba enne teada, et ta ohutusse kaugusesse oskaks hoida, ühel hetkel, kui ta parasjagu mu varbaid sikutas, siis ma ütlesin, et nüüd on ta sisenenud ohtlikule alale, ta võttis seda arvesse, pärast jalgade massaaži desinfitseeris ta oma käed ja ma mõtlesin, et ma just mõtlesin, et ma küll ei tahaks, et ta pärast jalataldade mudimist nende samade mustade kätega mu õlgu ja kõhtu hakkab puutuma, et väga vinge, kui üks mees niiviisi su mõtteid loeb ja talle ei peagi kõike lahti seletama ega ära põhjendama, graafikute ja viimase kuue kuu statistikaga, et kui mõni mees seda suudab, siis miks need teisedki ei võiks, edasi liikus ta oma kätega sellele kurikuulsale kõhualale, tegi seal midagi natuke ja jätkas juba õlgade, rangluude ja kaelaga. Lõpuks ütles aitäh ja läks toast välja. Ma siiamaani analüüsin seda, miks ta mulle aitäh ütles, või mis värk sellega on, kas see on tavapraktika või pole tal ammu nii head klienti olnud nagu mina, kes ei tee piiksugi ja ehk keda pole ka lõpmata rõve katsuda, ei tea.

Mis siis kokkuvõtteks öelda, mina ei tea mida nende teiste inimestega seal massaažis tehakse, aga mina igatahes mingit erakordset orgastilist kogemust ei saanud, vahel on pärast sedasama eelmainitud joogatundi* olnud suurem lõdvestustunne, vahel lausa nii, et ma hakkan spontaanselt nutma, nii hea on, ja ärge vaadake midagi, et ma imelik, ma pole seal üldse ainus emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas, ja üks treener rääkis, et kui ta käis kunagi mingis joogalaagris, siis seal terve klass oli vahel nutnud, seega, täiesti normaalne asi, igatahes, midagi sellist ma ei kogenud, samas, midagi hullu ka polnud, tavaline.

*Täpsustan, et kui ma siin või mujal kirjutan "jooga", siis tegelikult ma pean silmas BodyBalance trenni, aga kuna ma annan endale aru, et see BodyBalance ei ütle trennikaugele inimesele, või isegi mitte tingimata "trennikaugele" inimesele, per se, vaid sellele, kes ei tea peensusteni Les Mills kontseptsioontrennidest eriti midagi, siis jooga põhimõttest saavad inimesed suures plaanis ikka aru. Joogas olen ma paar korda elus ka käinud, aga kuna seal pannakse minu jaoks ebamugavalt palju rõhku mediteerimisele ja muule sarnasele esoteerilisele jurale, siis ei olnud mul kuigi mugav. Samas, BodyBalance trenn koosneb joogast, tai chist ja Pilatese harjutustest, mis on minu jaoks aktsepteeritav, kuna on venitust, tasakaalu, jõudu just parajal määral, et ma tunneks ennast pärast trenni värskena, ilma et ma oma pead mõtetest peaks vabastama, kuigi ühe konkreetse treeneri tunnis seda ei saakski, sest ta seletab liiga palju, ütleb küll, et kuulake oma mõtteid, aga kuidas sa kuuled, kui see seal lakkamatult latrab, igatahes, selline on see minu "jooga", millest ma aegajalt ikka veidi kirjutan.