Laupäeval jõudsin ma ära proovida ka Viimsi OKO resto.
Seda postitust saaks jätkata kahel viisil: a) lõpetada lugu siin, või b) vinguda, vinguda, vinguda. Kuna minu eesmärk on kõigile lugejaile tõestada, et minus siiski voolab eestlaste verd, siis valime plaani B.
Restosse sattusime nii, et soovitati. Öeldi, et hea mahe toit ja imeilusad vaated. Kuna mina pole Äripäeva toidukriitik ega muidu kuidagi VIP, siis minu vaade oli teise korruse majapidamisruumi. Ja selles mõttes, et kuigi mind loomulikult paneb heldima ilus, puhas ja organiseeritud panipaik, siis kodust väljaspool einestamas käies ei ole see päriselt see vaade, mille ma imeilusaks liigitaks. Õnneks oli mu kaaslasel ilusam vaade - ta sai poolteisttundi mind imetleda. Võta heaks kullake 😘!
Tellisime pitsat. Noh, see oli mõnevõrra parem kui Rimi pitsa, aga ma olen elus ikka sadu kordi paremat pitsat saanud (näiteks olen ma saanud võrratult head pitsat Da Vinci restoranides). Õnneks. Või kahjuks. Ei teagi. Loomulikult ei hakka ma siin üldistama, sest äkki teised road on seal paremad ja neile pannakse rohkem rõhku, seega, kes teab. Mina ei tea.
Kui juba pitsa, siis magustoiduks kindlasti gelato. Jah... Kuigi pitsat olen ma elus söönud ikka tonnide kaupa, siis gelatot polnud ma veel proovinud ja ootused olid kõrged. Asjata…. Selline, hmm, nagu jäätise ja mahlajää vahepealne külmutatud magustoit oli. Ei avaldanud muljet. Espresso oli aga hea. Kuigi... kui juba, siis juba, eks ole... klaasi vett nad mulle ei toonud…. Võib-olla neiu arvas, et kuna meil juba kannus sidrunivesi laual, siis milleks veel eraldi, ei tea, ei hakanud küsima.
Teenindus oli ka selline, noh, kehvake kolmeke. Esiteks võttis meid vastu üks neiu, siis teenindas teine tütarlaps ja vahepeal käis veel kolmas. Nagu, kellele ma teie meelest tippi peaks jätma? Tegin õiglaselt - keegi ei saanud. Teenindajad tundusid üldse kõik sellised eelpuberteediealised, kuigi see ilmselt lihtsalt tundus mulle nii, kuna ma ise olen juba selles eas, kus noorte ilu ja tarmukus häirima kipub. Preili kes meie ümber kõige enam tiirutas oli ääretult püüdlik. Hirmsasti püüdis kõikide meie naljade peale naerda. Kuigi siis kui me ütlesime, et mu kaaslane soovib, et näritud pitsaääred meile ka kaasa pakitaks, siis ta vaatas meid küll korraks ehmunud näoga ja me pidime mõlemad mitu korda kinnitama, et see oli nali. Siis ta lõpuks naeris niiviisi he-he.
Jube kahju oli, et ma olin oma käsitöölaeka koju jätnud, see auk tütarlapse valges T-särgis häiris mind jubedalt. Aga ma ei teinud selle üle nalja. Igaks juhuks.
Minu meelest veidi ülehinnatud koht. Võis korra käia, aga mingit erilist elamust ei pakkunud.
TripAdvisor punktid: 3,5
Minu punktid: 3
Seda postitust saaks jätkata kahel viisil: a) lõpetada lugu siin, või b) vinguda, vinguda, vinguda. Kuna minu eesmärk on kõigile lugejaile tõestada, et minus siiski voolab eestlaste verd, siis valime plaani B.
Restosse sattusime nii, et soovitati. Öeldi, et hea mahe toit ja imeilusad vaated. Kuna mina pole Äripäeva toidukriitik ega muidu kuidagi VIP, siis minu vaade oli teise korruse majapidamisruumi. Ja selles mõttes, et kuigi mind loomulikult paneb heldima ilus, puhas ja organiseeritud panipaik, siis kodust väljaspool einestamas käies ei ole see päriselt see vaade, mille ma imeilusaks liigitaks. Õnneks oli mu kaaslasel ilusam vaade - ta sai poolteisttundi mind imetleda. Võta heaks kullake 😘!
Tellisime pitsat. Noh, see oli mõnevõrra parem kui Rimi pitsa, aga ma olen elus ikka sadu kordi paremat pitsat saanud (näiteks olen ma saanud võrratult head pitsat Da Vinci restoranides). Õnneks. Või kahjuks. Ei teagi. Loomulikult ei hakka ma siin üldistama, sest äkki teised road on seal paremad ja neile pannakse rohkem rõhku, seega, kes teab. Mina ei tea.
Kui juba pitsa, siis magustoiduks kindlasti gelato. Jah... Kuigi pitsat olen ma elus söönud ikka tonnide kaupa, siis gelatot polnud ma veel proovinud ja ootused olid kõrged. Asjata…. Selline, hmm, nagu jäätise ja mahlajää vahepealne külmutatud magustoit oli. Ei avaldanud muljet. Espresso oli aga hea. Kuigi... kui juba, siis juba, eks ole... klaasi vett nad mulle ei toonud…. Võib-olla neiu arvas, et kuna meil juba kannus sidrunivesi laual, siis milleks veel eraldi, ei tea, ei hakanud küsima.
Teenindus oli ka selline, noh, kehvake kolmeke. Esiteks võttis meid vastu üks neiu, siis teenindas teine tütarlaps ja vahepeal käis veel kolmas. Nagu, kellele ma teie meelest tippi peaks jätma? Tegin õiglaselt - keegi ei saanud. Teenindajad tundusid üldse kõik sellised eelpuberteediealised, kuigi see ilmselt lihtsalt tundus mulle nii, kuna ma ise olen juba selles eas, kus noorte ilu ja tarmukus häirima kipub. Preili kes meie ümber kõige enam tiirutas oli ääretult püüdlik. Hirmsasti püüdis kõikide meie naljade peale naerda. Kuigi siis kui me ütlesime, et mu kaaslane soovib, et näritud pitsaääred meile ka kaasa pakitaks, siis ta vaatas meid küll korraks ehmunud näoga ja me pidime mõlemad mitu korda kinnitama, et see oli nali. Siis ta lõpuks naeris niiviisi he-he.
Jube kahju oli, et ma olin oma käsitöölaeka koju jätnud, see auk tütarlapse valges T-särgis häiris mind jubedalt. Aga ma ei teinud selle üle nalja. Igaks juhuks.
Minu meelest veidi ülehinnatud koht. Võis korra käia, aga mingit erilist elamust ei pakkunud.
TripAdvisor punktid: 3,5
Minu punktid: 3
Kommentaarid
Postita kommentaar