Loomulikult on mul ääretult piinlik. Kohe ÄÄRETULT!
Ma tahaks täiesti teisiti seda juhtumit kirjeldada. Selliselt, et ma selles jälle mingi suure algustähega Bitch poleks. Ma sooviks, et ma võiksin sellest kõigest üle olla. Olla meeldiv. Üldse mitte nipsakas ega ülbe. Aga noh….
Tegelikult algas kogu asi juba umbes miljon aastat tagasi. Talvel nimelt. Statoilis. Oih, vabandust, ma mõtlesin Circle K tanklas. Tahtsin tankida automaadis. Aga ma ei saanud. Olin sunnitud minema poodi, et kütuse eest maksta. Esimesel korral ma vist ei maininudki midagi. Mõtlesin, et äkki külmakraadidega need automaadid ei taha hästi fungata. Lõpuks ma loomulikult vihastasin. Ma arvan, et umbes viiendal korral, kui automaat minu pangakaarti vastu keeldus võtmast. Siis ma rääkisin prouaga tanklast. Kuna oli varane hommik ja hea rahulik - ma tangingi enamasti hommikul enne tööleminekut, õhtuti on seal minusuguseid närvilisi rohkem - siis tuli töötaja koos minuga ja ei tahetud ka tema käest minu kaarti vastu võtta. Mis siis ikka, kehitasin õlgu ja närvide säästmise eesmärgil ei hakanud enam proovimagi automaatset tankimist, jalutasingi iga kord kassasse maksma. Ma olen oma keskmiselt pika elu jooksul jõudnud aru saada, et minu supervõime on asju katki teha viisidel, mis teistel normaalsetel inimestel ei õnnestu. Järelikult olin ma oma pangakaardiga kõik Tallinna Cirkle K automaattanklad suutnud lühisesse ajada. Teate, eks, see ei peagi loogiline olema, see lihtsalt on nii.
Aga siis läks asi natuke veel pahemaks. Nimelt oli mul vaja sularaha, et Voldemari rattalaagri eest maksta. Ja automaat ei võtnud mu kaarti vastu. Mitte ühtegi neist. Ma proovisin mitu korda. Palusin isegi võõrastel inimestel kaarti automaati suruda, juhuks kui minu nägu talle ei meeldi või midagi. Leidsin ühe siira näoga noormehe, andsin talle oma kaardi ja peitsin ennast ise nurga taha, kui ta kaardiga automaadile lähenes. Aga ei miskit. Lihtsalt suu tähtsalt kinni ja isegi ei vaata mu kaardi poole. Kuna mul autot ju polnud ja aega ka, et mööda Mustamäge kapata ja otsida sõbralikumat sularahaautomaati, siis võtsin naabritelt. Naabri automaat neelas mu kaardi suurima heameelega alla ja ei pirtsutanud üldsegi. Ääretult vastutulelik automaat, pean mainima. Ainult, et ega ta siis heast südamest seda teenet mulle ei osutanud, ikka võttis vahelt ka veits, mingi kaksteist eurot vist. No ja kui ma pean oma rahale peale maksma, kui mu enda panga automaat asub sõna otseses mõttes poolteist meetrit eemal, siis ma ei pruugi enam väga meeldiv ja tore inimene olla.
Helistasin panka. Lahke tütarlaps rääkis minuga ja ma olin ka lahke. Sest, mida ma ikka räuskan, ega tema ju mulle seda käru ei keeranud? Teades ennast, ma olin sinnani üsna veendunud, et ma ise olen midagi valesti teinud või asjadest valesti aru saanud. Selgitasin juhtunut, itsitasin närviliselt ja mainisin ka seda, et mul tegelikult juba pool aastat on erisugustes kohtades probleeme olnud kaartidega. Siis selgitas ta mulle, et automaattanklad rikuvadki kaarte ja nö blokeerivad neid. Selgitas ka seda, et kuidas blokki maha saaks võtta. Lisaks tellis ta mulle ka uue kaardi ja palus sellele kahe nädala pärast järele minna.
See kaks nädalat sai täis juuli alguses. Tuli sõnum, et minu kaart ootab mind ühes kenas kontoris ja kas ma mitte ei võiks lillede ja tordiga neile külla tulla. Interneti pangast nägin juba oma uut kaarti ka ja siis lülituski sisse bitchmode. Mul oli nimelt ilus must pangakaart, aga see mis mind ees ootas, ei olnud üldse must, selline, noh, erkroheline oli. Nii nagu need SEB kaardid ikka olema kipuvad. Ja nagu sellest veel vähe oleks, see oli veel viipemakse kaart. Ei no tõesti! Ma olen näinud küll neid videoid, kus mingi tüüp läheb teise tüübi kõrvale ja teeb endale viimase teadmata ülekandeid. Thanks, but no thanks! Ja pidage siinkohal meeles, et just because I'm paranoid, doesn't mean they are not out there to get me.
Niisiis olin ma juba enne tellerineiu ette potsatamist ennast üles kruttinud ja valmis võitluseks. Ütlesingi talle kohe oma dokumenti ulatades, et mul on siin kaart küll, aga ma pole kindel, et ma seda üldse tahan. Ei, ma ei pane seda talle pahaks, ma oleksin ise ka tema asemel silmi pööritanud. Tõi ta siis mulle ümbriku ja me koos vaatasime internetipangast seda minu õnnetut rohelist kaarti. Alustasin sellest, et viipemakset ma absoluutselt ei soovi. Ütles, et selle saab maha võtta. No ok, aga kuidas ta värviprobleemi lahendab? Hakkame koos vildikatega sahistama? Tema meelest see ei olnud naljakas. Vaatasime koos teisi variante, ja teate, neil polegi enam musta kaarti, ega mingit muud karva, ainult eritoonis rohelised. Öäak! Ja kui ma tahan musta, siis ma võin endale pildikaardi tellida. Heh! Tean-tean, maksan jälle selle eest 3,20. Miks nad lihtsalt ei võinud mulle samasugust ilusat kaarti anda, mis mul enne oli? Ennekuulmatult jõhker ebaõiglus! Ma olen siiamaani solvunud, et ma ei saanud oma tahtmist. Päriselt kindel pole, kelle peale, aga küll ma välja nuputan.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ma tahaks täiesti teisiti seda juhtumit kirjeldada. Selliselt, et ma selles jälle mingi suure algustähega Bitch poleks. Ma sooviks, et ma võiksin sellest kõigest üle olla. Olla meeldiv. Üldse mitte nipsakas ega ülbe. Aga noh….
Tegelikult algas kogu asi juba umbes miljon aastat tagasi. Talvel nimelt. Statoilis. Oih, vabandust, ma mõtlesin Circle K tanklas. Tahtsin tankida automaadis. Aga ma ei saanud. Olin sunnitud minema poodi, et kütuse eest maksta. Esimesel korral ma vist ei maininudki midagi. Mõtlesin, et äkki külmakraadidega need automaadid ei taha hästi fungata. Lõpuks ma loomulikult vihastasin. Ma arvan, et umbes viiendal korral, kui automaat minu pangakaarti vastu keeldus võtmast. Siis ma rääkisin prouaga tanklast. Kuna oli varane hommik ja hea rahulik - ma tangingi enamasti hommikul enne tööleminekut, õhtuti on seal minusuguseid närvilisi rohkem - siis tuli töötaja koos minuga ja ei tahetud ka tema käest minu kaarti vastu võtta. Mis siis ikka, kehitasin õlgu ja närvide säästmise eesmärgil ei hakanud enam proovimagi automaatset tankimist, jalutasingi iga kord kassasse maksma. Ma olen oma keskmiselt pika elu jooksul jõudnud aru saada, et minu supervõime on asju katki teha viisidel, mis teistel normaalsetel inimestel ei õnnestu. Järelikult olin ma oma pangakaardiga kõik Tallinna Cirkle K automaattanklad suutnud lühisesse ajada. Teate, eks, see ei peagi loogiline olema, see lihtsalt on nii.
Aga siis läks asi natuke veel pahemaks. Nimelt oli mul vaja sularaha, et Voldemari rattalaagri eest maksta. Ja automaat ei võtnud mu kaarti vastu. Mitte ühtegi neist. Ma proovisin mitu korda. Palusin isegi võõrastel inimestel kaarti automaati suruda, juhuks kui minu nägu talle ei meeldi või midagi. Leidsin ühe siira näoga noormehe, andsin talle oma kaardi ja peitsin ennast ise nurga taha, kui ta kaardiga automaadile lähenes. Aga ei miskit. Lihtsalt suu tähtsalt kinni ja isegi ei vaata mu kaardi poole. Kuna mul autot ju polnud ja aega ka, et mööda Mustamäge kapata ja otsida sõbralikumat sularahaautomaati, siis võtsin naabritelt. Naabri automaat neelas mu kaardi suurima heameelega alla ja ei pirtsutanud üldsegi. Ääretult vastutulelik automaat, pean mainima. Ainult, et ega ta siis heast südamest seda teenet mulle ei osutanud, ikka võttis vahelt ka veits, mingi kaksteist eurot vist. No ja kui ma pean oma rahale peale maksma, kui mu enda panga automaat asub sõna otseses mõttes poolteist meetrit eemal, siis ma ei pruugi enam väga meeldiv ja tore inimene olla.
 |
| Sõdalane |
Helistasin panka. Lahke tütarlaps rääkis minuga ja ma olin ka lahke. Sest, mida ma ikka räuskan, ega tema ju mulle seda käru ei keeranud? Teades ennast, ma olin sinnani üsna veendunud, et ma ise olen midagi valesti teinud või asjadest valesti aru saanud. Selgitasin juhtunut, itsitasin närviliselt ja mainisin ka seda, et mul tegelikult juba pool aastat on erisugustes kohtades probleeme olnud kaartidega. Siis selgitas ta mulle, et automaattanklad rikuvadki kaarte ja nö blokeerivad neid. Selgitas ka seda, et kuidas blokki maha saaks võtta. Lisaks tellis ta mulle ka uue kaardi ja palus sellele kahe nädala pärast järele minna.
See kaks nädalat sai täis juuli alguses. Tuli sõnum, et minu kaart ootab mind ühes kenas kontoris ja kas ma mitte ei võiks lillede ja tordiga neile külla tulla. Interneti pangast nägin juba oma uut kaarti ka ja siis lülituski sisse bitchmode. Mul oli nimelt ilus must pangakaart, aga see mis mind ees ootas, ei olnud üldse must, selline, noh, erkroheline oli. Nii nagu need SEB kaardid ikka olema kipuvad. Ja nagu sellest veel vähe oleks, see oli veel viipemakse kaart. Ei no tõesti! Ma olen näinud küll neid videoid, kus mingi tüüp läheb teise tüübi kõrvale ja teeb endale viimase teadmata ülekandeid. Thanks, but no thanks! Ja pidage siinkohal meeles, et just because I'm paranoid, doesn't mean they are not out there to get me.
Niisiis olin ma juba enne tellerineiu ette potsatamist ennast üles kruttinud ja valmis võitluseks. Ütlesingi talle kohe oma dokumenti ulatades, et mul on siin kaart küll, aga ma pole kindel, et ma seda üldse tahan. Ei, ma ei pane seda talle pahaks, ma oleksin ise ka tema asemel silmi pööritanud. Tõi ta siis mulle ümbriku ja me koos vaatasime internetipangast seda minu õnnetut rohelist kaarti. Alustasin sellest, et viipemakset ma absoluutselt ei soovi. Ütles, et selle saab maha võtta. No ok, aga kuidas ta värviprobleemi lahendab? Hakkame koos vildikatega sahistama? Tema meelest see ei olnud naljakas. Vaatasime koos teisi variante, ja teate, neil polegi enam musta kaarti, ega mingit muud karva, ainult eritoonis rohelised. Öäak! Ja kui ma tahan musta, siis ma võin endale pildikaardi tellida. Heh! Tean-tean, maksan jälle selle eest 3,20. Miks nad lihtsalt ei võinud mulle samasugust ilusat kaarti anda, mis mul enne oli? Ennekuulmatult jõhker ebaõiglus! Ma olen siiamaani solvunud, et ma ei saanud oma tahtmist. Päriselt kindel pole, kelle peale, aga küll ma välja nuputan.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar