On üks tavaline päev. Väljas on jahe, nagu Põhjamaa suvele kohane. Ja kust otsib siis üks inimene soojust? Inimene, kelle soontes voolab hiidlaste verd? Männipuust laudadelt, kust mujalt. Istub seal, üksi, hämaras ruumis, hingab sisse kuumust ja laseb ihul lõdvestuda. See ruum ei ole kodune. Ei tema, ega selle teise jaoks, kes ka ühines. See on steriilne. Pole seal ei aroomi ega vihta. Ainult pink, keris ja kuumus. Aga sellest piisab. Et ühendada. Hingi. Nii arvab vähemalt üks.
Ära küsi, kui sa pole vastuseks valmis! Aga.... aga kuidas ma oskasin karta sellist vastust? Märke ju polnud, mitte väliseid! Väliselt näis, et sellist traagikat ei saanud olla.
Arm, tume ja lai, jooksis üle saleda keha pikkupidi häbemekingult roieteni välja. Rinnad, need olid imetanud naise rinnad, no olid, ma luban. Seega, oli mis oli, see ei saanud ju lõppeda halvasti. Ei saanud ju?
Kaotada laps, mis siis et veel sündimata, sellel valul ei ole nimegi. See ei lähe üle. Iial. Ma ei tea, mul on hästi läinud, aga tean, sest olen seda kõrvalt näinud. Muuga saad veel hakkama, aga sellega… nii palju viina maailmas pole.
Ja see üks, kellelt sellisel hetkel lohutust ootaks, kui see ka kadus koos lapsega, samal päeval, samas õnnetuses, mis su hinges siis veel toimub? Aga väliselt ei saa midagi aru. Mõtled lihtsalt, et tüdruk sattus lihunikust kirurgi meelevalda.
Miks ma küsisin? Miks ma ometi küsisin? Ja miks ta ometi vastas? Öelnud, et mis see sinu asi on. Aga ei, nad vastavad alati. Kas nad on viisakad, või nad tahavadki rääkida? Isegi viis aastat hiljem. Ei, ta ei olnud õnnetu, mitte väliselt. Ta naeratas ja rääkis, et on leidnud positiivseid nüansse elus millele keskenduda. Isegi uus armastus on ta ellu tulnud, kuigi alles värske, aga siiski, paneb silma särama ja sammu kergemalt astuma.
Kui palju on meie kõrval neid, kes on tegelikult mingi katastroofi üle elanud ja elavad edasi? Me ei näegi neid arme, mis katavad nende südant. Ja meie teised, kas meil üldse on õigust oma olemata traagikat kasutada kaitsekilbina? Mis õnnetus on lahutus, töökaotus, rahulolematus ilma, palga ja elukaaslase osas võrreldes sellise kaotusega? Ja kui tema suudab, iga päev üles ärgata, hingata, elada ja isegi naeratada ning nahaalsetele küsimustele lahkelt vastata, siis mis õigustus onsmul olla mölakas?
Ära küsi, kui sa pole vastuseks valmis! Aga.... aga kuidas ma oskasin karta sellist vastust? Märke ju polnud, mitte väliseid! Väliselt näis, et sellist traagikat ei saanud olla.
Arm, tume ja lai, jooksis üle saleda keha pikkupidi häbemekingult roieteni välja. Rinnad, need olid imetanud naise rinnad, no olid, ma luban. Seega, oli mis oli, see ei saanud ju lõppeda halvasti. Ei saanud ju?
Kaotada laps, mis siis et veel sündimata, sellel valul ei ole nimegi. See ei lähe üle. Iial. Ma ei tea, mul on hästi läinud, aga tean, sest olen seda kõrvalt näinud. Muuga saad veel hakkama, aga sellega… nii palju viina maailmas pole.
Ja see üks, kellelt sellisel hetkel lohutust ootaks, kui see ka kadus koos lapsega, samal päeval, samas õnnetuses, mis su hinges siis veel toimub? Aga väliselt ei saa midagi aru. Mõtled lihtsalt, et tüdruk sattus lihunikust kirurgi meelevalda.
Miks ma küsisin? Miks ma ometi küsisin? Ja miks ta ometi vastas? Öelnud, et mis see sinu asi on. Aga ei, nad vastavad alati. Kas nad on viisakad, või nad tahavadki rääkida? Isegi viis aastat hiljem. Ei, ta ei olnud õnnetu, mitte väliselt. Ta naeratas ja rääkis, et on leidnud positiivseid nüansse elus millele keskenduda. Isegi uus armastus on ta ellu tulnud, kuigi alles värske, aga siiski, paneb silma särama ja sammu kergemalt astuma.
Kui palju on meie kõrval neid, kes on tegelikult mingi katastroofi üle elanud ja elavad edasi? Me ei näegi neid arme, mis katavad nende südant. Ja meie teised, kas meil üldse on õigust oma olemata traagikat kasutada kaitsekilbina? Mis õnnetus on lahutus, töökaotus, rahulolematus ilma, palga ja elukaaslase osas võrreldes sellise kaotusega? Ja kui tema suudab, iga päev üles ärgata, hingata, elada ja isegi naeratada ning nahaalsetele küsimustele lahkelt vastata, siis mis õigustus on
Kommentaarid
Postita kommentaar