Eksperimendid füüsisega

Kevadel kirjutasin ma paastumisest. Mõnevõrra imestasin, et seda nii otseselt võeti, kuigi ma enda meelest üsna üheselt andsin mõista, et ma ei räägi mitte toidust vaid meestest. Seega, ma nüüd igaks juhuks mainin, et kui pole täpselt aru saada millest ma räägin, siis võib üsna julgelt eeldada, et ma räägin meestest. Või siis ühest konkreetsest mehest. Või siis sellest teisest. Äärmisel juhul tollest kolmandast. Aga jah, meestest. Sest mehi võin ma küll armastada, aga toiduta ma ei saa.


Seda tõestas ka minu väike eksperiment. Nimelt otsustasin ma teha paar päeva pärispaastumist - hoiduda söögist. Kaalunumber oli kasvanud liiga suureks ja see kurvastas. Seega mõtlesin, et teen päeva-kaks paastu.

Esimene päev möödus väga hästi. Ma ei tundnud nälgagi. Käisin trennis ja toimetasin tavapäraselt. Teisel päeval, lõuna paiku tundsin väikest peapööritust ja kuna olin parasjagu autorooli istumas, siis sõin pool banaani, kuna ei tahtnud keset liiklust pilti taskusse visata. Esialgu polnud mul plaanis kauem seda jama jätkata, aga kuna kaks päeva ei andnud oodatud tulemust, millest ma absoluutselt aru ei saa, sest kuidas on võimalik, et ma kaks päeva "toitun" vaid veest ja kohvist ja kaal tõuseb! Siis otsustasin jätkata ka esmaspäeval.

Esmaspäeval hakkasid asjad kiiva kiskuma. Näljatunnet mul endiselt polnud. Küll oli aga meeletu peavalu ja pidev tunne, et kohe minestan ära. Keskendumisraskused ka, aga seda esineb mul niigi aegajalt ja ei tea, kas saan selle tingimata tühja kõhu arvele kirjutada. Lõunaks valdas mind nõrkus ja sellega kaasnev värin. Arvan, et kui ma poleks pidanud olema asjalik ning tööd rabama, siis poleks see üldse teema. Oleksin vaikselt voodis pikutanud ja vett limpsinud. Mõte sellest, et ma peaksin õhtul veel ka trenni minema, pisut hirmutas. Katki ma asja päriselt jätta ei soovinud. Mõtlesin, et isegi kui kaal esimestel päevadel tõusis, siis lõpuks peab ta ju ikkagi langema ka hakkama. Lõpuks ta siis ka poole kilo võrra alanes, aga kõike seda jama arvestades, ei tundunud asi vaeva väärt olevat.

Lisaks hakkas mind aina enam häirima ka kõhupuhitus, mis mind pidevalt vaevas. Otsustasin, et uurin veidi. Kõige tõenäolisem tundus, et mul võib olla gluteenitalumatus. Kuna ma olin viimasel ajal tõesti rohkem saia hakanud sööma, siis näis loogiline. Otsustasin, et jätan jahutooted ära ja vaatan mis juhtub. Lisaks hakkasin lõpuks kasutama ka Fitbit äpi kalorilugemisfunktsiooni. See on üllatavalt lihtne. Näitab kenasti ära ka selle, kuidas kalorid makrode järgi jagunevad - rasvad, valk ja süsivesikud. Pole vist üllatav, aga mul on tuima järjekindlusega rasvade tarbimine üle soovitatava. Ja süsivesikuid jääb pidevalt puudu. Eriti nüüd, kui jahutooteid ei tarbi, siis ei tea mina kust ma need süsivesikud peaks saama. Suhkrut nagu ka ei hakka ju sööma! Aga kaal hakkas ilusti langema, punnkõhust sain ka kenasti lahti ja enesetunne paranes märgatavalt.





Loomulikult ei soovita ma selliseid eksperimente kellelegi. Õigem oleks minna tohtri juurde ja lasta tal vereproov võtta ning allergiatestid orgunnida. Milles ma veel kord veendusin, siis paastumine ei ole ikka õige asi. Vähemalt mulle ei sobi üldse, keha oli suures stressis ja mingit reaalset kasu sellest polnud. Ja mis on saanud sellest teisest paastumisest, millest ma postituse alguses kirjutasin, noh, stay tuned...

Kommentaarid