Kaua võib?

Kaua võib oodata, et Sa ometi midagi ette võtaks?
Ma ei ootagi midagi suurt, ma ei tea, kutsu mind lihtsalt välja. Teeme ühed õlled. Räägime.
See rääkimise osa tuleb meil ju alati nii hästi välja. Vahet pole, kas me trehvame minuti või kuuskümmend. Jutt ei lõppe.
See pole ju ainult minu poolt nii, ega ju? Sest ma ju näen, et Sina ise ka tahad seda.
Aga Sa ei kutsu ja ma tean miks.
Sest midagi lihtsat siin pole.
Ma ei oska olla selline - lahe, normaalne, rahulik ja whatever.

Tead, mul tõuseb Sind nähes alati süda kurku ja peksleb seal nagu puuri püütud varblane.
Ma tahaks rääkida nagu normaalne ja lahe inimene, aga mulle endale näib, et ma vastan pigem nagu keegi, keda on just tabanud insult - hea veel et hõbeniit mööda lõuga alla ei nirise ja suust vahtu ei tule.
Ma ei saa Sulle silmagi vaadata rohkem kui kaks sekundit, kardan et loed mu tundeid nagu Delfi uudiseid.
Aga ega Sinagi mind pikemalt vaata. Kas minu ülevoolavad emotsioonid hirmutavad, või on Sul endal midagi varjata?

Kaua võib ühe mehe pärast põdeda? Ah, ütle mulle?
Ma tean, et midagi ei ole, pole kunagi olnud ega saa kunagi olema.
Mu jumal, kui valusalt teadlik ma sellest olen!
Aga ikkagi...
ma....
aga ikkagi…

Ja ma mõtlen, et ma ei teagi mida Sult täpselt ootan. Kuidas Sa peaksid olema.
Sest kui Sa mind ignoorid, siis see on valus.
Ja kui Sa oled normaalne ning sõbralik, siis see on ka valus. Teistmoodi valus, aga valus ometi.
Ja ma kaua arvasin, et kui Sul tekib keegi, tead küll, siis ma saan üle. Põen oma haavatud valu lõpuni ja pööran uue lehekülje.
Aga krt, mees! Mis Sul viga on, et ükski naine Su kõrval rohkem kui kuus nädalat ei püsi?
Mis teed nendega?
Igatahes, see pole aidanud. See on pannud mind tundma, et mille poolest need kõik on minust paremad, saamata aru, et tegelikult ju pole. Nemad on Sinu huviorbiidis püsinud napid nädalad ja mina juba paar aastat. Aga tead, valus on ikka.

Kaua võib mängida mänge, et kõik on korras, kuigi tegelikult pole?
Olla just selline, lahe, normaalne, whatever, sest tegelikke tundeid ju näidata ei sobi.
Mis tunnetest ma siin üldse räägin, eks ole?
Sest…
tead ju küll…

Ja ma ootan seda päeva, mil ma ei pea kalkuleerima oma minekuid ning tulekuid, et Sinuga mitte kohtuda.
Või vastupidi.
Kaua võib igal ööl kakskümmend korda käia kontrollimas, kas Su auto on ikka maja ette pargitud?
Ja kurvastada kui pole...
Ja naeratada kui on...

Ja muide, see on Sinust ääretult sümpaatne, et Sa oma auto ikka nii pargid, et mul on seda lihtne näha.
Sest muidu ma ju muretseks terve öö, et kas Sinuga on ikka kõik hästi ja et ega Sa ometi pole päriselt mõne glamuuritari võrku takerdunud.

Ja ma ju tean, et Sa loed seda siin. Sa loed ju alati, ma tean.
Ja mõtled… ma ei tea mida Sa mõtled…
Pööritad silmi ja ohkad?
Haletsed mind?
Tunned teatud üleolekut ja uhkust?
Või heldid, naeratad vaikselt, ühe suupoolega, ja tõused, lähed köögiaknale ning vaatad, kas mu auto on ikka veel maja ette pargitud.
Ja naeratad kui on...
Ja kortsutad kulmu kui pole...
Sest tead, vahel ma meelega pargin natuke eemale, et Sa ikka muretseksid ka veidi, et äkki keegi minu ka oma võrku püüab.