Mõni aeg tagasi vestlesin ühe neiuga, kes avaldas põneva loo oma seljast, aga otsustas selle siis privaatseks teha, kuna talle tundus, et liiga isiklik. Mõistan. Mul on ka selliseid lugusid, mis vajasid välja kirjutamist, aga mitte avaldamist. Mõne olen esimese hooga ka avaldanud, aga hiljem siiski kinni pannud. Alles on need lood ikkagi. Blogi on ju nagu päevik. Mäletada ikka ju tahad. Kas kõik teised seda mäletama peaks, see on juba veidi teine teema.
Seoses sellega küsis neiu mult, et kui mul oleks mõni tervisehäda, siis kas ma julgeks sellest kirjutada ja ka avaldada? Väga hea küsimus. Vastata on raske.
Esiteks, mul nagu polegi väga hirmsaid haiguseid, millest üldse kirjutada. Üldiselt olen üsna terve inimene. Jah, mul on veenilaiendid. Aga need ei põhjusta mulle vaevusi. Pigem selline kosmeetiline probleem. Suure varba nukk on veidi suurem kui mulle meeldiks, aga isegi see pole mul takistanud oma paljaid varbaid blogis eksponeerimast. Kunagi olin prillikandja, aga viimased kuus aastat olen ka neist vaba. Käisin KSAs laseroperatsioonil. Varsti on vanus seal, et hakkan ilmselt lugemisprille kandma, aga praegu veel pole vajadust tundnud. Allergiaid mul ka justkui pole. Jah, tundlikus teatud toitude ja kulla suhtes on (ma lähen täiesti paiste kui kullast ehteid kannan ja kulda sisaldavaid kreeme peale kannan), aga taas, see ei sega mu elu mitte kuidagi.
Siiski, on mõned asjad, mida ma jagada ei soovi. Näiteks fotosid oma kehast. Ma tean, et ma suudan riietes üsna kena välja näha, aga rasedused ja imetamised on teinud oma töö ja ilma kirurgilise sekkumiseta see ilusaks ei muutu, ükskõik kui palju trenni ma ei teeks või dieete ei peaks. Mul on oma kehaga üldse terve elu selline love-hate relationship olnud. Viimastel aastatel kaldub pigem sinna armastuse poole, aga vahel ikka on päevi ja nädalaid, kus ma oma keha põlgan. Ja isegi neil armastuse päevadel mõtlen ma pidevalt, et kas ma tõesti pean oma keha kenaks, või olen ma seda jõledust pidanud nii kaua juba vaatama ja ma enam ei saa aru kui inetu ta tegelikult on? Ja kuna ma nii tunnen, siis ei ole mul mingit himu sellest fotosid ülesse riputada.
Veel üks räpane saladus on mul veel, millest ma ka pigem ei räägiks. Hambad. Lapsest peale on mul hammastega üks suur häda olnud. Noorena põdesin ma hirmsasti seda, et mul on kahe suure esihamba vahel vahe. See tundus nii õudne. Mitte, et ma sellest nüüd eriliselt vaimustuses oleks, aga olen temaga harjunud. Siiski, naeratan pigem kinnise suuga. Kui ma olin kaheksaaastane, juhtus mul jalgrattaõnnetus ja ma kukkusin nii halvasti, et murdsin ühe alumise hamba pooleks. Siis stomotoloogid väitsid mulle, et enne kui ma 16 saan ei saa nad selle murdunud hambaga midagi ette võtta, kuna hambumus võib muutuda. Lõpuks, keskkoolis, tehti see korda. Aeti kruvi sisse ja ehitati üles. Aastatega portselan kulus, kuni kruvi hakkas välja paistma. Mõni aasta tagasi pandi uus kiht portselani peale, aga ikkagi on näha, et see hammas on seal kole ja eri värvi. Aga see kõik on pisiasi võrreldes sellega, mis toimub esihammaste taga. Nimelt läks mu niigi kehv seis hammastega rasedustega täiesti kontrolli alt välja. Hästi kiiresti ja hästi hullusti. Mis tähendab, et põhimõtteliselt on mul alles kõigest 70% hammastest, ülejäänutest olen ilma jäänud. Jah, ma olen aastatega õppinud elama nii, et välja see enamasti ei paista (või siis on mu ümber inimesed, kes mulle seda nina alla ei hõõru). Suu korda tegemine läheks mulle maksma tuhandeid eurosid. Ja eks ma selle ristiretke peaks veel lähiaastate jooksul ette võtma. Kas ma sellest ka kirjutada tahan - ma arvan, et pigem mitte. Seega, jah, ka minul on piir, kust ma üle ei lähe, mis puudutab liigset eksponeerimist.
Loomulikult on veelgi teemasid, millest ma blogis ei kirjutaks. Noh, näiteks lugesin suu ammuli ja silmamunad punnis, sellest kuidas Mallukas ja Printsess oma voodielu kirjeldasid ja kuidas nad saavad või ei saa, khm, rahuldust. Lugesin selletõttu imestades, et nagu, kas see veits maotu pole või? Kasvõi juba partneri suhtes? Palun väga, räägi neid asju neljasilma all sõbrannaga või saunas naistega. Aga kirjutada avalikult kümnetele tuhandetele lugejatele, et ta mees ei saa hakkama? Eem… Ma vist teeks seda siis kui ma tahaks oma mehele mingi kurja asja eest kätte maksta. Aga noh, mis ma ka tean sellest, mul selliseid probleeme pole esinenud. Ja ei, ma ei uhkusta. Okei, fain, uhkustan natuke küll 😝
*Pildistas Tatjana Siipan
Seoses sellega küsis neiu mult, et kui mul oleks mõni tervisehäda, siis kas ma julgeks sellest kirjutada ja ka avaldada? Väga hea küsimus. Vastata on raske.
Esiteks, mul nagu polegi väga hirmsaid haiguseid, millest üldse kirjutada. Üldiselt olen üsna terve inimene. Jah, mul on veenilaiendid. Aga need ei põhjusta mulle vaevusi. Pigem selline kosmeetiline probleem. Suure varba nukk on veidi suurem kui mulle meeldiks, aga isegi see pole mul takistanud oma paljaid varbaid blogis eksponeerimast. Kunagi olin prillikandja, aga viimased kuus aastat olen ka neist vaba. Käisin KSAs laseroperatsioonil. Varsti on vanus seal, et hakkan ilmselt lugemisprille kandma, aga praegu veel pole vajadust tundnud. Allergiaid mul ka justkui pole. Jah, tundlikus teatud toitude ja kulla suhtes on (ma lähen täiesti paiste kui kullast ehteid kannan ja kulda sisaldavaid kreeme peale kannan), aga taas, see ei sega mu elu mitte kuidagi.
 |
| Minu suured jõledad varbanukid kõik kenasti ilmarahvale vaatamiseks |
Siiski, on mõned asjad, mida ma jagada ei soovi. Näiteks fotosid oma kehast. Ma tean, et ma suudan riietes üsna kena välja näha, aga rasedused ja imetamised on teinud oma töö ja ilma kirurgilise sekkumiseta see ilusaks ei muutu, ükskõik kui palju trenni ma ei teeks või dieete ei peaks. Mul on oma kehaga üldse terve elu selline love-hate relationship olnud. Viimastel aastatel kaldub pigem sinna armastuse poole, aga vahel ikka on päevi ja nädalaid, kus ma oma keha põlgan. Ja isegi neil armastuse päevadel mõtlen ma pidevalt, et kas ma tõesti pean oma keha kenaks, või olen ma seda jõledust pidanud nii kaua juba vaatama ja ma enam ei saa aru kui inetu ta tegelikult on? Ja kuna ma nii tunnen, siis ei ole mul mingit himu sellest fotosid ülesse riputada.
Veel üks räpane saladus on mul veel, millest ma ka pigem ei räägiks. Hambad. Lapsest peale on mul hammastega üks suur häda olnud. Noorena põdesin ma hirmsasti seda, et mul on kahe suure esihamba vahel vahe. See tundus nii õudne. Mitte, et ma sellest nüüd eriliselt vaimustuses oleks, aga olen temaga harjunud. Siiski, naeratan pigem kinnise suuga. Kui ma olin kaheksaaastane, juhtus mul jalgrattaõnnetus ja ma kukkusin nii halvasti, et murdsin ühe alumise hamba pooleks. Siis stomotoloogid väitsid mulle, et enne kui ma 16 saan ei saa nad selle murdunud hambaga midagi ette võtta, kuna hambumus võib muutuda. Lõpuks, keskkoolis, tehti see korda. Aeti kruvi sisse ja ehitati üles. Aastatega portselan kulus, kuni kruvi hakkas välja paistma. Mõni aasta tagasi pandi uus kiht portselani peale, aga ikkagi on näha, et see hammas on seal kole ja eri värvi. Aga see kõik on pisiasi võrreldes sellega, mis toimub esihammaste taga. Nimelt läks mu niigi kehv seis hammastega rasedustega täiesti kontrolli alt välja. Hästi kiiresti ja hästi hullusti. Mis tähendab, et põhimõtteliselt on mul alles kõigest 70% hammastest, ülejäänutest olen ilma jäänud. Jah, ma olen aastatega õppinud elama nii, et välja see enamasti ei paista (või siis on mu ümber inimesed, kes mulle seda nina alla ei hõõru). Suu korda tegemine läheks mulle maksma tuhandeid eurosid. Ja eks ma selle ristiretke peaks veel lähiaastate jooksul ette võtma. Kas ma sellest ka kirjutada tahan - ma arvan, et pigem mitte. Seega, jah, ka minul on piir, kust ma üle ei lähe, mis puudutab liigset eksponeerimist.
 |
| Siin on näha minu esihammaste vahet |
Loomulikult on veelgi teemasid, millest ma blogis ei kirjutaks. Noh, näiteks lugesin suu ammuli ja silmamunad punnis, sellest kuidas Mallukas ja Printsess oma voodielu kirjeldasid ja kuidas nad saavad või ei saa, khm, rahuldust. Lugesin selletõttu imestades, et nagu, kas see veits maotu pole või? Kasvõi juba partneri suhtes? Palun väga, räägi neid asju neljasilma all sõbrannaga või saunas naistega. Aga kirjutada avalikult kümnetele tuhandetele lugejatele, et ta mees ei saa hakkama? Eem… Ma vist teeks seda siis kui ma tahaks oma mehele mingi kurja asja eest kätte maksta. Aga noh, mis ma ka tean sellest, mul selliseid probleeme pole esinenud. Ja ei, ma ei uhkusta. Okei, fain, uhkustan natuke küll 😝
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar