Kas teil on olnud olukordi, kus on tekkinud konflikt ja te pole seda suutnud lahendada nii, et sellega täiesti rahule oleksite jäänud? Tagantjärele olete mõelnud, et oh, ma oleks pidanud hoopis nii või naa vastama ja siis oma peas läbi mänginud stsenaariume, kus te olete just õige kommentaariga vastase vaikima sundinud? No jah, mina igatahes olen. Eriti just noorena. Siis mängisin ma selliseid lavastusi oma peas ikka kõvasti läbi. Harjutasin tulevikuks, et kui sarnane olukord peaks kerkima, siis on mul kohe hea varnast võtta ja puusalt tulistada.
Noh, ütleme nii, et olukordi, kus mul poleks õigeid sõnu kohe vastu öelda, on aastatega ikka aina vähemaks jäänud. Ja võiks mõelda, et ma olen nüüd rahul. Olen piisavalt kiire oma vastaseid nipsakate vastustega põlvili suruma. Aga ei. Nüüd olen ma hoopis olukorras, kus see liialt kiire vastus valmistab mulle hiljem sügavaid süümekaid.
Näiteks juunikuus kirjutasin blogis ühest vahejuhtumist kohalikus Grossi poes. Kirjutasin, aga ei avaldanud. Sest mul oli nii piinlik enda pärast. Toon selle loo täna teieni. Pealkirjaks oli tal "Hälin ja raev".
Tilluke, umbne ja tolmune pood. Kitsad vahekäigud ja hallitanud viinamarjade aroom.
Loomulikult on poes järjekord, sest ainult üks tülpinud kassapidaja.
Seisame vaikselt järjekorras oma kahe juustusaia ja veepudeliga. Ootame.
Meie ees seisab daam käruga. Käru on tuugalt kaupa täis laotud - vorstid ja saiad ja kassitoit. Ühtäkki märkab daame järjekorra lõpus tuttavat nägu. Silmad lähevad tükilise ripsmetušši kiuste särama ja süda hakkab kiiremini pekslema. Hüüab tollele seal: "Hoi! Tule siia, minu ette!"
Miks ma ometi ei oska suud kinni hoida? Milleks oli mul vaja, tõsi küll naeratades ja lärmamata, aga siiski piisavalt pahaselt, öelda et kas ta meid ei tahtnud endast ette lasta, meil ainult kaks asja?
Proua sai kohe hästi kurjaks. Sära silmis kustus ja kulm tõmbus kortsu. Kohalikus riigikeeles oskas ta öelda ainult: "See minu poeg."
"Ja see on minu poeg," osutasin ma enda kõrval nina nokkivale Kärbsele.
Daam pööras meile selja ja lükkas alalõua trotslikult ette. Solvus kõvasti.
Rohkem daam ei rääkinud. Ei oma pojaga, ega minuga.
Ei tahtnudki ma ju tegelikult temast ette trügida. Müüja toimetas kiirelt ja järjekord liikus jõudsalt. Üks poeg ees või taga poleks midagi suures plaanis muutnud. Miks ma siis nii? Hommikul vara? Hakkas mul parem, et sain "asjad paika panna"?
Ja selliseid lugusid on mul kahjuks omajagu. Jälle olen ma kusagil esinenud, rinna kummi ajanud ja naeratades porisenud. Oma lapsed saavad muidugi kõige rohkem. Ja see pole äge.
Noh, ütleme nii, et olukordi, kus mul poleks õigeid sõnu kohe vastu öelda, on aastatega ikka aina vähemaks jäänud. Ja võiks mõelda, et ma olen nüüd rahul. Olen piisavalt kiire oma vastaseid nipsakate vastustega põlvili suruma. Aga ei. Nüüd olen ma hoopis olukorras, kus see liialt kiire vastus valmistab mulle hiljem sügavaid süümekaid.
Näiteks juunikuus kirjutasin blogis ühest vahejuhtumist kohalikus Grossi poes. Kirjutasin, aga ei avaldanud. Sest mul oli nii piinlik enda pärast. Toon selle loo täna teieni. Pealkirjaks oli tal "Hälin ja raev".
Tilluke, umbne ja tolmune pood. Kitsad vahekäigud ja hallitanud viinamarjade aroom.
Loomulikult on poes järjekord, sest ainult üks tülpinud kassapidaja.
Seisame vaikselt järjekorras oma kahe juustusaia ja veepudeliga. Ootame.
Meie ees seisab daam käruga. Käru on tuugalt kaupa täis laotud - vorstid ja saiad ja kassitoit. Ühtäkki märkab daame järjekorra lõpus tuttavat nägu. Silmad lähevad tükilise ripsmetušši kiuste särama ja süda hakkab kiiremini pekslema. Hüüab tollele seal: "Hoi! Tule siia, minu ette!"
Miks ma ometi ei oska suud kinni hoida? Milleks oli mul vaja, tõsi küll naeratades ja lärmamata, aga siiski piisavalt pahaselt, öelda et kas ta meid ei tahtnud endast ette lasta, meil ainult kaks asja?
Proua sai kohe hästi kurjaks. Sära silmis kustus ja kulm tõmbus kortsu. Kohalikus riigikeeles oskas ta öelda ainult: "See minu poeg."
"Ja see on minu poeg," osutasin ma enda kõrval nina nokkivale Kärbsele.
Daam pööras meile selja ja lükkas alalõua trotslikult ette. Solvus kõvasti.
Rohkem daam ei rääkinud. Ei oma pojaga, ega minuga.
Ei tahtnudki ma ju tegelikult temast ette trügida. Müüja toimetas kiirelt ja järjekord liikus jõudsalt. Üks poeg ees või taga poleks midagi suures plaanis muutnud. Miks ma siis nii? Hommikul vara? Hakkas mul parem, et sain "asjad paika panna"?
Ja selliseid lugusid on mul kahjuks omajagu. Jälle olen ma kusagil esinenud, rinna kummi ajanud ja naeratades porisenud. Oma lapsed saavad muidugi kõige rohkem. Ja see pole äge.
Kommentaarid
Postita kommentaar