Kui ma esmaspäeval Volli remonti viisin, siis lubati mulle, et kolmapäevaks on ta valmis. Noh, ei uskunud ma neid sõpru seal. Kõik tähtajad mis antakse võib kohe 3ga korrutada. Vähemalt.
Hyundai Getziga oli esialgu väga hirmus sõita. Esiteks oli harjumatu manuaalkäigukast. Vanasti sõitsin kogu aeg ja isegi ei kujutanud ette, et kunagi endale automaatkäigukastiga sõiduki ostan. Tundus nii mõttetu. Aga noh, elu õpetas. Manuaaliga tipptunni ajal liigelda on ikka üsna ebamugav. Muudkui vaheta käike ja nii. Vasak jalg oli ka pidevast siduri peale pressimisest krampis.
Teiseks teemaks oli suurus. Või peaks ütlema väiksus? Mitte, et minu Volli eriliselt suuremõõduline oleks. Reaalsuses on ta kõikides Volvodest kõige väiksem, pesamuna, noh. Aga võrreldes selle punniga tundub nagu laev. Nagu öeldud, siis pesakonnaga oli kitsas küll. Lisaks oli liikluses teiste normaalsuuruses sõidukite vahel küllalt hõre tunne.
Järgmine moment oli piinlikustunne. Mul oli nii häbi selle autolaadse tootega linna peal ringi sõita ja kodu ees parkida. Jumal tänatud, et sel vähemalt kirjad külgedel olid, et asendusauto. Muidu inimesed veel mõtlevad, et ma lolliks läinud ja oma kaunismehe selle jõletise vastu vahetanud.
Üsna pisut uhkusetorget tundsin selle üle, et ma üldse suutsin selle asjaga sõita. Noh, et ei jäänud ette, ega suretanud kordagi mootorit välja. Sellised ekstreemsed olud tuletavad mulle meelde, et ma suudan ka keerulistes oludes siiski pea püsti välja tulla, ja see on meeldiv.
No ja loomulikult see, et ma pole oma autot vist iialgi nii väga armastanud. Lubasin talle, et ei viivita enam kunagi hooldusesse viimisega ja ostan kõige ilusamast tanklast kõige paremat kütust ja vahatan ka kolm korda aastas. Ta on mul ikka nii kullakallis. Musirullike.
Hyundai Getziga oli esialgu väga hirmus sõita. Esiteks oli harjumatu manuaalkäigukast. Vanasti sõitsin kogu aeg ja isegi ei kujutanud ette, et kunagi endale automaatkäigukastiga sõiduki ostan. Tundus nii mõttetu. Aga noh, elu õpetas. Manuaaliga tipptunni ajal liigelda on ikka üsna ebamugav. Muudkui vaheta käike ja nii. Vasak jalg oli ka pidevast siduri peale pressimisest krampis.
Teiseks teemaks oli suurus. Või peaks ütlema väiksus? Mitte, et minu Volli eriliselt suuremõõduline oleks. Reaalsuses on ta kõikides Volvodest kõige väiksem, pesamuna, noh. Aga võrreldes selle punniga tundub nagu laev. Nagu öeldud, siis pesakonnaga oli kitsas küll. Lisaks oli liikluses teiste normaalsuuruses sõidukite vahel küllalt hõre tunne.
Järgmine moment oli piinlikustunne. Mul oli nii häbi selle autolaadse tootega linna peal ringi sõita ja kodu ees parkida. Jumal tänatud, et sel vähemalt kirjad külgedel olid, et asendusauto. Muidu inimesed veel mõtlevad, et ma lolliks läinud ja oma kaunismehe selle jõletise vastu vahetanud.
Üsna pisut uhkusetorget tundsin selle üle, et ma üldse suutsin selle asjaga sõita. Noh, et ei jäänud ette, ega suretanud kordagi mootorit välja. Sellised ekstreemsed olud tuletavad mulle meelde, et ma suudan ka keerulistes oludes siiski pea püsti välja tulla, ja see on meeldiv.
No ja loomulikult see, et ma pole oma autot vist iialgi nii väga armastanud. Lubasin talle, et ei viivita enam kunagi hooldusesse viimisega ja ostan kõige ilusamast tanklast kõige paremat kütust ja vahatan ka kolm korda aastas. Ta on mul ikka nii kullakallis. Musirullike.
Kommentaarid
Postita kommentaar