Ärist Sitsiilia moodi

Kui ma augusti lõpus puhkuselt naasin, ootasid mind töö juures põnevad lood. Minu eemalviibimise ajal oli meil jälle üks auto põlenud (seekord mitte Volvo) ja üks klient oli ähvardanud ülemusel käed otsast rebida. Ausalt, endal jääb ka vahel mulje, et meil siin üheksakümnendad või ajame mingit kahtlast sitsiillaste äri.

Kliente on meil palju. Üheksakümne ringis. Inimesi veelgi rohkem, sest klientidel on omakorda kliendid või allüürnikud. Seega, rahvast jagub. Ja inimesi on igasuguseid. Põhimõtteliselt on meil neli kontorihoonet ja me rendime pindasid. Meil on näiteks ühes hoones nii lasketiir kui surnukuur - hea mugav, eks ole. Kõrval hoones on Kaitsevägi ja postitantsuklubi. Noh ja siis igasugust muud pudipadi - iluteenused, tarkvaraarendajad, reklaamibüroo, internetipoed. Mõni üürnik ööbib meie juures aegajalt. Noh, näiteks kui naisega on tülli pööratud. Mõni käib kontoris tinistamas. Ka nahistamisega on vahele jäetud - noh, ikka elu kogu eheduses. Vist sünnitanud keegi veel pole siin, aga andke aega, eks ole.

Ühel hommikul tuli mul koristajat lohutada, kuna üks klient (see kes meil pesu pesi ja kelle püksid ma ära peitsin) teda igapäevaselt rõvedate sõnadega sõimab. Vanem proua värises suurest õudusest ja nuttis. Palus, et ma kellelegi ei räägiks, muidu see veel lööb ta maha.

Teate, kirjutan siin seda ja mõtlen, et kuivõrd usutav see kõik üldse teile näib, noh, et kas see on normaalne? Ma ise ei tea teisi büroohoonete haldajaid, pole küsida ka kelleltki.