Juba ammu, noh, kui nüüd tähte närida, siis vast terve elu tegelikult, on mind suuremal või väiksemal määral häirinud see, et ma ei tee piisavalt palju häid tegusid. Mitte, et ma tingimata käiks ja pidevalt halba teeks, aga end piinab, et ma pole esimene valik, kelle käest abi palutakse. Ja kui vahel harva juhtubki, et keegi küsib, siis ka üsna tihti olen ma sunnitud ütlema ei. Ei, ma ei jõua tulla lehti riisuma ega kartulit võtma. Ei, ma ei laena sulle velgi ega "Meeleheitel koduperenaiste" DVD kollektsiooni. No ja muu selline.
Mõistagi võin ma end lohutada ja öelda, et mul endalgi raske, jõuan ma siis veel teisi aidata. Samas, see kuidagi jõuetu ja nõrk vabandus. Ikka jõuaks. Kui tahaks.
Niisiis, sellised deemonid mu hinge närinud on ja eks ma vaikselt olen püüdnud ka lehti käia riisumas, kartulit võtmas ja DVDsid laenanud. Lisaks olen püüdnud ka ise algatust ilmutada ja jagada seda, mis mul on. Mitte et mul oleks eriti midagi, aga midagi ikka on. Noh, näiteks mu pojad kasvavad ja kui jäävad korralikud riided üle, siis neid ma saaks edasi annetada. Mõnikord jääb mul toitu üle, mida teistele pakkuda. Vahel on mul võimalus küüti pakkuda. Pisiasjad, ma tean, aga vastavalt võimetele, eks ole. Oluline on soov ja kui olukord muutub, ehk siis kasvab sellest ka midagi enamat välja.
Ja siis on selle "heategemise" teine pool. Nimelt, et aga kellele? Sest eestlane on ju uhke. Nemad mingit armuandi ei vaja. Kasvõi söövad kartulikoori, aga mingit abi nad vastu ei taha võtta. Nii on juhtunud, et olen pakkunud tuttavatele, kelle kohta tean, et neil pole majanduslikult kõige lihtsam, poiste korralikke riideid. Ise ka näen, et nende lapsed käivad kukekatega ringi ning viledaks kulunud kampsunitega. Ja ometi, kui ma ütlen, et tead ma siin nädalavahetusel koristasin kappe ja mõned viisakad asjad jäid üle, ehk toon teile? Siis naeratatakse viisakalt, raputatakse pead ja öeldakse, et neil riideid kodus nii palju, et kappi ei mahu ära. No jah siis, hea küll, panen siis Osta.ee-sse müüki ja saan poistele kommiraha, kui ei taheta. Toidukaubaga sama lugu. Meil ei lähe külmkapi uks kinni, nii palju toitu on sees. Fain siis, eks ma viskan siis minema. Ei, mis sa nüüd hakkad tüli tegema, me lähme parem bussiga, mis siis, et vihma kallab nagu oavarrest ja meil on õhukesed läbiligunenud riided seljas ja hõredad kingad varba otsas. Kütus ju nii kallis ja aega sul ka raudselt pole, ära hakka endale lisa kohustusi võtma.
Ja nii ongi. Nagunii on keeruline leida võimalust kellelegi midagi toredat enda poolt pakkuda. Ja kui seda teha, siis sellele sülitatakse. Jääb tunne, et mida sa siin tuled mulle oma "heategusid" pähe määrima. Hoia endale! Isegi nagu halb tunne jääb sisse, et midagi üldse pakkuda julgesid. Palju halvem tunne, kui heateost keeldumisel. Kummaline, kas pole?
Mõistagi võin ma end lohutada ja öelda, et mul endalgi raske, jõuan ma siis veel teisi aidata. Samas, see kuidagi jõuetu ja nõrk vabandus. Ikka jõuaks. Kui tahaks.
Niisiis, sellised deemonid mu hinge närinud on ja eks ma vaikselt olen püüdnud ka lehti käia riisumas, kartulit võtmas ja DVDsid laenanud. Lisaks olen püüdnud ka ise algatust ilmutada ja jagada seda, mis mul on. Mitte et mul oleks eriti midagi, aga midagi ikka on. Noh, näiteks mu pojad kasvavad ja kui jäävad korralikud riided üle, siis neid ma saaks edasi annetada. Mõnikord jääb mul toitu üle, mida teistele pakkuda. Vahel on mul võimalus küüti pakkuda. Pisiasjad, ma tean, aga vastavalt võimetele, eks ole. Oluline on soov ja kui olukord muutub, ehk siis kasvab sellest ka midagi enamat välja.
Ja siis on selle "heategemise" teine pool. Nimelt, et aga kellele? Sest eestlane on ju uhke. Nemad mingit armuandi ei vaja. Kasvõi söövad kartulikoori, aga mingit abi nad vastu ei taha võtta. Nii on juhtunud, et olen pakkunud tuttavatele, kelle kohta tean, et neil pole majanduslikult kõige lihtsam, poiste korralikke riideid. Ise ka näen, et nende lapsed käivad kukekatega ringi ning viledaks kulunud kampsunitega. Ja ometi, kui ma ütlen, et tead ma siin nädalavahetusel koristasin kappe ja mõned viisakad asjad jäid üle, ehk toon teile? Siis naeratatakse viisakalt, raputatakse pead ja öeldakse, et neil riideid kodus nii palju, et kappi ei mahu ära. No jah siis, hea küll, panen siis Osta.ee-sse müüki ja saan poistele kommiraha, kui ei taheta. Toidukaubaga sama lugu. Meil ei lähe külmkapi uks kinni, nii palju toitu on sees. Fain siis, eks ma viskan siis minema. Ei, mis sa nüüd hakkad tüli tegema, me lähme parem bussiga, mis siis, et vihma kallab nagu oavarrest ja meil on õhukesed läbiligunenud riided seljas ja hõredad kingad varba otsas. Kütus ju nii kallis ja aega sul ka raudselt pole, ära hakka endale lisa kohustusi võtma.
Ja nii ongi. Nagunii on keeruline leida võimalust kellelegi midagi toredat enda poolt pakkuda. Ja kui seda teha, siis sellele sülitatakse. Jääb tunne, et mida sa siin tuled mulle oma "heategusid" pähe määrima. Hoia endale! Isegi nagu halb tunne jääb sisse, et midagi üldse pakkuda julgesid. Palju halvem tunne, kui heateost keeldumisel. Kummaline, kas pole?
Kommentaarid
Postita kommentaar