Kunagi sõbranna poeg oli minu kohta emale öelnud, et ma olen nagu "Titanicu" film - ilus aga julm. "Emaarmastuse" postituse valguses näib see tõdemus veelgi tõesem.
Ma natuke kardan, et kui ma nüüd hullult hakkan siin põhjendama ning seletama, siis jääb mulje, et ma ise ka kahtlen oma otsuses või siis vähemalt otsin meeleheitlikult heakskiitu ning mõistmist. Noh, kuna esimene osa sellest on tegelikult tõele üsna lähedal ja ka teine pool väga kaugel pole, siis mis ma ikka põen, eks ole. Pealegi, mulle tegelikult tohutult meeldib eluterve diskussioon. Ma ei ole see, kes arvab et ainult mina tean püha tõde kõigest. Ma olen ju ka siin planeedil Maa alles esimest korda.
Taustaks nii palju, et ma olen terve elu teatud hämminguga vaadanud kõrvalt lapsevanemaid, kes oma lastel lasevad ülekäte minna. Ma ei räägi siin pisiasjadest, umbes et iseloomud ei sobi vms. Noh, näiteks on mul olnud au kõrvalt näha ühe lapsepõlvekodu naabrite kasvatusmeetodit. Elasid ema isa ja kaks poega. Teismeeas hakkas muidu korralik ja viisakas vanem poeg trikke tegema. Tegi koolist poppi, jäi suitsetamise ja joomisega vahele, oli vargusi ja muud sellist. Naabrinaine käis ema õla najal nutmas, et küll on ikka jube ja tema mõistus on otsas. Samal ajal maksis kinni kõik poja trahvid ja elu jätkus. Juba siis, olin tol ajal äkki 16-17, vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin, et never ei lase ma oma lastel nii käituda ja kui hakkavad sigatsema, siis ise peavad selle eest ka vastutama. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi. Tänasel päeval seesama poeg ikka veel joob ja laaberdab, treib küla peale tittesid ja see ema ikka veel nutab, halab ning klaarib poja arveid. Võimalik, et ma olen nüüd julm ja karm, aga minu meelest on kusagil kasvatuses tehtud viga, mida oleks saanud ära hoida. Ja see, et vanemad ei pannud poega juba teismelisena vastutama, maksab nüüd aina valusamini kätte.
Analoogseid näiteid võiksin veel tuua. Samas, mul ei meenu ühtegi näidet, kus mässumeelset teismelist poputades sellel lõpuks head ning viljakad tulemused oleksid olnud.
Lisaks, ma tuletan veel kord meelde, et ma ei visanud poega tänavale, ei saatnud teda internaatkooli (mida paljud vanemad alles mõni aastakümme tagasi ilma erilise süümepiinata tegid), ega viinud lastekodusse. Ma saatsin poja isa juurde. Väärib märkimist, et isa ei ole eluheidik, paadialune, joodik, pervert, pedofiil, vägivallatseja ega muud moodi ühiskonnale ohtlik. Täiesti tavaline täiskasvanud inimene. Enamik tuttavaid kinnitaks, et lapsevanemana on tema isegi õigem valik kui mina. Rahulikum, stabiilsem, hoolivam. Mina olen lihtsalt keegi, kelle emakas ta kunagi kahetuhandetatel veidi aega hängis. Tegemist pole ka rinnalapsega, kes tingimata ema hella hoolt vajaks, vaid isikuga kes seaduse ees võiks juba tööl käia, sõidukit juhtida ja isegi lapsi saada.
Ja ikkagi, kuigi ma enda jaoks kõik ratsionaalselt ära suudan põhjendada, siis ikka hing sees kisendab, et äkki ma siiski teen vea.
Ma natuke kardan, et kui ma nüüd hullult hakkan siin põhjendama ning seletama, siis jääb mulje, et ma ise ka kahtlen oma otsuses või siis vähemalt otsin meeleheitlikult heakskiitu ning mõistmist. Noh, kuna esimene osa sellest on tegelikult tõele üsna lähedal ja ka teine pool väga kaugel pole, siis mis ma ikka põen, eks ole. Pealegi, mulle tegelikult tohutult meeldib eluterve diskussioon. Ma ei ole see, kes arvab et ainult mina tean püha tõde kõigest. Ma olen ju ka siin planeedil Maa alles esimest korda.
Taustaks nii palju, et ma olen terve elu teatud hämminguga vaadanud kõrvalt lapsevanemaid, kes oma lastel lasevad ülekäte minna. Ma ei räägi siin pisiasjadest, umbes et iseloomud ei sobi vms. Noh, näiteks on mul olnud au kõrvalt näha ühe lapsepõlvekodu naabrite kasvatusmeetodit. Elasid ema isa ja kaks poega. Teismeeas hakkas muidu korralik ja viisakas vanem poeg trikke tegema. Tegi koolist poppi, jäi suitsetamise ja joomisega vahele, oli vargusi ja muud sellist. Naabrinaine käis ema õla najal nutmas, et küll on ikka jube ja tema mõistus on otsas. Samal ajal maksis kinni kõik poja trahvid ja elu jätkus. Juba siis, olin tol ajal äkki 16-17, vaatasin seda kõrvalt ja mõtlesin, et never ei lase ma oma lastel nii käituda ja kui hakkavad sigatsema, siis ise peavad selle eest ka vastutama. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi. Tänasel päeval seesama poeg ikka veel joob ja laaberdab, treib küla peale tittesid ja see ema ikka veel nutab, halab ning klaarib poja arveid. Võimalik, et ma olen nüüd julm ja karm, aga minu meelest on kusagil kasvatuses tehtud viga, mida oleks saanud ära hoida. Ja see, et vanemad ei pannud poega juba teismelisena vastutama, maksab nüüd aina valusamini kätte.
Analoogseid näiteid võiksin veel tuua. Samas, mul ei meenu ühtegi näidet, kus mässumeelset teismelist poputades sellel lõpuks head ning viljakad tulemused oleksid olnud.
Lisaks, ma tuletan veel kord meelde, et ma ei visanud poega tänavale, ei saatnud teda internaatkooli (mida paljud vanemad alles mõni aastakümme tagasi ilma erilise süümepiinata tegid), ega viinud lastekodusse. Ma saatsin poja isa juurde. Väärib märkimist, et isa ei ole eluheidik, paadialune, joodik, pervert, pedofiil, vägivallatseja ega muud moodi ühiskonnale ohtlik. Täiesti tavaline täiskasvanud inimene. Enamik tuttavaid kinnitaks, et lapsevanemana on tema isegi õigem valik kui mina. Rahulikum, stabiilsem, hoolivam. Mina olen lihtsalt keegi, kelle emakas ta kunagi kahetuhandetatel veidi aega hängis. Tegemist pole ka rinnalapsega, kes tingimata ema hella hoolt vajaks, vaid isikuga kes seaduse ees võiks juba tööl käia, sõidukit juhtida ja isegi lapsi saada.
Ja ikkagi, kuigi ma enda jaoks kõik ratsionaalselt ära suudan põhjendada, siis ikka hing sees kisendab, et äkki ma siiski teen vea.
Mina suudan jällegi sinu põhjuseid väga hästi mõista. Kui sinu ülalpidamisel on keegi, kes ei väärtusta sinu reegleid ega sinu rahakotti, siis on temaga väga raske koos elada. Miks sa peaksid, kui tal on täiesti normaalne isa olemas? Miks peab alati naistel lasuma see kohustus?
VastaKustutaOh see teema on veel täiesti teisel tasemel, et miks emal on suurem kohustus ning vastutus, kui isal! Sellest võiks lausa järjejutu kirjutada :D
KustutaSest olgem ausad, läbi ajaloo on ikka isad pidanud järeltulijate eest rohkem vastutama, see, et kogu koorem nüüd peaasjalikult naiste kanda on, see alles eelmise sajandi algusest nii. Räägime küll soolisest võrdõiguslikkusest, aga praktikasse ei jõua sellega kuidagi…