Juba mõni aeg olen mänginud mõttega, et hullult lahe oleks looduses möllata. Noh, mõistlikkuse piirides, eks ole, ma ikkagi linnapreili. Ja nii juhtus, et reede õhtul kell seitse saatis sõbranna sõnumi, et kas sa homme ei tahaks rabasse päiksetõusu vaatama minna. Et stardime kell 5.30 ja ole pai pane kleit ka selga. Noh, ja mida ütleb üks mõistlik, ratsionaalne, looduspõlgurist, unearmastajast keskealine naine? "Loomulikult ma tulen!"
Ärkasin laupäeval kell 3.55. Oli ju vaja ennast lille lüüa. Käisin pesus ja tegin meigi. Tüllist kleit selga, tennised jalga ja sulejope selga. Ainult kindad unustasin.
Punkt kell 5 ajasin Vollile hääled sisse ja vurasin sõbranna poole, ta mul teisel pool linna elab. Sealt võtsime veel ühe sõbranna kaasa ja nii me ööpimeduses Viru raba poole panime. Üllatavalt palju liiklust oli vaatamata varajasele kellaajale.
Ka rabas oli juba mitu inimest, polnud me ainsad hullud midagi.
Noh, mis öelda? Ilus oli, loomulikult. Selline ilu, mida hea meelega armsamaga jagaks. Seda kommenteerisin ka, et teine kord peaks kallimaga tulema. Sõbrannad, mõlemad oma hirmkallite fotoaparaatidega, jäid mind arusaamatu pilguga passima, et mis mõttes, nende kaamerad pole minu jaoks piisavalt kallid või?
Nemad oma Canonitega, mina oma Huaweiga üksteise võidu pildistasime päikest, udu ja kastemärgi rohututte.
Siis oli hetk, kus mul paluti end vabastada sulejopest ja muudest ebavajalikest rõivastest, nagu sukad ja ketsid. No ja ma siis lippasin mööda rabalaudu palja jalu viiekaraadise temperatuuri käes. Arvate et ma hoolisin sellest, et ma vaevalt nädalapäevad tagasi tegelikult voodis haigusega siruli olin? Jah, neljakümneaastane täiskasvanud naisterahvas, ladies and gentlemen!
Ärge kartke, jõuate veel iivelduseni neid pilte ka näha. Praegu fotograafid töötlevad mind ilusamaks, kui see raske vaev seljatatud, siis teen uue postituse. Hetkel leppige minu suvakate klõpsudega.
Aa jaa, kui veel midagi olulist mainida, siis see lugu tõestas taaskord - tuleb oma unistused sõnastada ja Universum hoolitseb nende kordaminekute eest. True story 😉
Õhtul oli veel kino ka, veidi pelgasin, et ega ma tukkuma jää, aga ei, ei jäänud. Filmist eriti kirjutada pole miskit. "Downton Abbey" oli. Noh, ma pole seriaali üldse näinud, seega pole fänn. Kõik oli ilus ja tore, aga suhteliselt pointless.
Ärkasin laupäeval kell 3.55. Oli ju vaja ennast lille lüüa. Käisin pesus ja tegin meigi. Tüllist kleit selga, tennised jalga ja sulejope selga. Ainult kindad unustasin.
Punkt kell 5 ajasin Vollile hääled sisse ja vurasin sõbranna poole, ta mul teisel pool linna elab. Sealt võtsime veel ühe sõbranna kaasa ja nii me ööpimeduses Viru raba poole panime. Üllatavalt palju liiklust oli vaatamata varajasele kellaajale.
 |
| Kell 5.59 |
Ka rabas oli juba mitu inimest, polnud me ainsad hullud midagi.
Noh, mis öelda? Ilus oli, loomulikult. Selline ilu, mida hea meelega armsamaga jagaks. Seda kommenteerisin ka, et teine kord peaks kallimaga tulema. Sõbrannad, mõlemad oma hirmkallite fotoaparaatidega, jäid mind arusaamatu pilguga passima, et mis mõttes, nende kaamerad pole minu jaoks piisavalt kallid või?
 |
| Kell 6.34 |
Nemad oma Canonitega, mina oma Huaweiga üksteise võidu pildistasime päikest, udu ja kastemärgi rohututte.
 |
| Kell 6.53 |
Siis oli hetk, kus mul paluti end vabastada sulejopest ja muudest ebavajalikest rõivastest, nagu sukad ja ketsid. No ja ma siis lippasin mööda rabalaudu palja jalu viiekaraadise temperatuuri käes. Arvate et ma hoolisin sellest, et ma vaevalt nädalapäevad tagasi tegelikult voodis haigusega siruli olin? Jah, neljakümneaastane täiskasvanud naisterahvas, ladies and gentlemen!
 |
| Kell 7.09 |
Ärge kartke, jõuate veel iivelduseni neid pilte ka näha. Praegu fotograafid töötlevad mind ilusamaks, kui see raske vaev seljatatud, siis teen uue postituse. Hetkel leppige minu suvakate klõpsudega.
 |
| Kell 7.41 |
Aa jaa, kui veel midagi olulist mainida, siis see lugu tõestas taaskord - tuleb oma unistused sõnastada ja Universum hoolitseb nende kordaminekute eest. True story 😉
Õhtul oli veel kino ka, veidi pelgasin, et ega ma tukkuma jää, aga ei, ei jäänud. Filmist eriti kirjutada pole miskit. "Downton Abbey" oli. Noh, ma pole seriaali üldse näinud, seega pole fänn. Kõik oli ilus ja tore, aga suhteliselt pointless.
Kommentaarid
Postita kommentaar