Okei, enne kui kõik ennast mõnusalt kerra tõmbate ja lugema asute, pean teid hoiatama, et olen suhteliselt endast väljas ja üldse mitte malbe ega leebeke. See tähendab, et ka minu väljendusviis on pisut krehvtisem, kui lugeja muidu ehk harjunud on, aga hetkel olen ma seisukohal, et see on minu blogi ja minu maandamise koht, ja tegemist on siiski täiskasvanud inimesega (passi järgi), kes soovib kõigest oma sõnavabadust rakendada. Aga igatahes teate, et hommikukohvi kõrvale pole ilmselt kõige kergemini seeditav jutuke, ehk sinna õhtupoole konjaki ja sigari kõrvale passib paremini. Ja võtke üks Xanax ka igaks juhuks kõrvale. Või teate mis, selle Xanaxi võite minuni toimetada tegelikult.
Mõni nädal tagasi vaatasin uuesti oma üht lemmikfilmi "He's just not that into you". Hullult hea film, kui te veel näinud ei ole, selgitab kenasti lahti kõik meeste-naiste vahelised suhted ja tunded. Igatahes, seal on üks stseen, kus tegelane ütleb oma vestluskaaslasele, et ta valib iga kell naiivsuse ja sinisilmsuse, isegi kui ta teab, et ennast lolliks teeb ja haiget saab, selle asemel et kõike ning kõikidesse küünilisusega suhtuda. Ja ma pean mainima, et ma olen selle avaldusega sada protsenti nõus. Mitte et mulle meeldiks tunda hingevalu ja meelehärmi, aga parem tunda seda, kui teistest pidevalt halvimat eeldada.
Mul on üks pikaajaline sõbranna (jah, ütlen sõbranna, kuigi ma nüüd järgneva postituse jooksul ta elusalt nülgin, ta on mulle kallis ikkagi, kuigi… ah lugege parem ise, mis ma siin ikka seletan nii palju), kes on selles osas minu täielik vastand. Iga kord kui mina jälle ühe või teise poisi järele õhkan, siis tuleb tema ja valab selle virtsaveega üle. Eriliselt meeldib talle rõhutada, et ükski mees ei soovi mind, kuna ma pole valmis enne abielu põhus püherdama. Ja kuigi ma mingil tasandil isegi nõustun temaga, et eluterve mehe jaoks on selline detail kastreeriva iseloomuga, siis ei näe ma põhjust, miks mulle on vaja pidevalt meelde tuletada, et ma olen iga mehe silmis kõigest kõrgetel kontsadel ringi taaruv tutt? Et kas tõsiselt, see ongi minu ainuke väärtus?
Ja siin ma ütlengi, et ma parem olen igavesti sinisilmne, naiivne, õrnahingeline, haavatav, lootusetu romantik, kui kibestunud küünik, kes kõike siin elus selle baasil lahterdab, et kes kui kiiresti põlved harali lükkab.
Pange see minu sinisilmsuse arvele, aga need suhted mis mul meestega on olnud, ja nagu te õigesti järeldate, siis enamasti platoonilised, ei ole lõppenud sel hetkel, kui sissepääsu teele ootamatult läbisõitu keelav silt kerkis. Kuna ma pole sellest iialgi mingit saladust teinud, et "siit ei saa", siis ometi on mehed mu seltskonda otsinud. Kallis sõbranna väidab, et seda vaid seetõttu, et nad loodavad siiski minu poolt valge lipu heiskamist ja stringide nurka viskamist. Ma võin talle väita küll, et kullake, tead, nende meeste hulgas on olnud ka selliseid kellel oleks piisanud sõrmi nipsutada ja kõik õmblused oleksid ise lahti põrganud, ja ometi nad seda võimalust ei kasutanud, aga selle peale on tal tavaliselt mõni muu kalk kommentaar varrukast võtta. Noh, et milleks ühele mehele äratrööbatud nelja lapse ema, kui mujalt saaks kergema vaevaga ja kvaliteetsemat lihakraami.
Haiget teeb see loomulikult seetõttu, et ma ju ise nagunii mõtlen samamoodi. Noh, et mida mul üldse mehele pakkuda on? Oleks ma veel mõni süütu tütarlaps või muidu kuidagi eriliselt ilus või vastupandamatu, aga noh, pole ju. Ja seda enam on mul vaja kinni hoida nendest naiivsetest fantaasiatest, et ma võiksin päriselt mõnele mehele meeldida, ka ilma kätte andmata.
Minu õnneks on mu ümber mehi, kes mind suudavad veenda selles, et päriselt lootusetu juhtum veel pole. Hiljuti sain ma teada midagi, mis pani mind ümber hindama kõike mida siiani uskunud olin. See mees raputas mu maailma nii, et kõik aatomid vahetasid molekulides kohta. Ma hakkasin tunneli lõpus nägema mitte ainult valgust, vaid kõiki vikerkaare värve ja eredalt. Ühekorraga oli kõik päevselge, kõik küsimused leidsid vastuse, kõik kahtlused hajusid, kõik langes paika.
Ja siis öeldakse mulle, et ma sain lihtsalt valesti aru ja tegelikult on kogu valgus hoopis pimedus, kõik vastused jäid küsimusteta, kõik kahtlused peaksid veelgi suuremad olema ja miski mida ma usun pole tegelikult tõsi. Selline tunne, nagu kopsudes olev õhk oleks ühekorraga jääkristallideks külmunud, alla kukkunud ja kopsud vaakumisse tõmmanud. Milleks oli vaja mulle seda öelda? Hakkas parem? Kas mul pidi sellest parem hakkama? Kas ma olen nüüd, teades seda, õnnelikum? Tervem?
Vaadake, ma siiralt usun seda, et inimesed tegelikult ka on ilusad ja head. Ja et kõik inimesed tahavad tegelikult teistele meeldida, tahavad teisi rõõmustada ja ühiskonda sobida. Ja kui sa neist parimat usud, siis nad püüavad rohkem. Neil on lihtsam olla parim versioon nendest endist, kui nende suhtes ilmutatakse headust. Loomulikult on olemas ka psühhopaate ja sadiste, aga ainult iga kümnes. 90% inimkonnast on head! Seda on päris korralikult. Mis selles siis halba on kui ma enamikust siiski seda kõige paremat usun?
Loomulikult võiksin ma analüüsida, et sõbrannal on elus olnud karme kogemusi, mis on ta kalgiks muutnud. Kellel meist poleks? Aga suhtuda nii? See pole kogemuse tulemus, see on teadlik valik. Ja üldse, mul tekib küsimus, et kui sa arvad, et kõik mehed minus ainult tühjakslaadimisava märkavad, siis mida sina minus näed? Ah? Või mida sa näed meestes? Äkki see, mida sina näed inimestes on see mida sinuski nähakse? Inimesed ju ikka peegeldavad üksteist. Arvad, et ma ei või s*tasti öelda? Võin. Vabalt. Ma valin mitte. Nii naiivne olengi.
Mõni nädal tagasi vaatasin uuesti oma üht lemmikfilmi "He's just not that into you". Hullult hea film, kui te veel näinud ei ole, selgitab kenasti lahti kõik meeste-naiste vahelised suhted ja tunded. Igatahes, seal on üks stseen, kus tegelane ütleb oma vestluskaaslasele, et ta valib iga kell naiivsuse ja sinisilmsuse, isegi kui ta teab, et ennast lolliks teeb ja haiget saab, selle asemel et kõike ning kõikidesse küünilisusega suhtuda. Ja ma pean mainima, et ma olen selle avaldusega sada protsenti nõus. Mitte et mulle meeldiks tunda hingevalu ja meelehärmi, aga parem tunda seda, kui teistest pidevalt halvimat eeldada.
Mul on üks pikaajaline sõbranna (jah, ütlen sõbranna, kuigi ma nüüd järgneva postituse jooksul ta elusalt nülgin, ta on mulle kallis ikkagi, kuigi… ah lugege parem ise, mis ma siin ikka seletan nii palju), kes on selles osas minu täielik vastand. Iga kord kui mina jälle ühe või teise poisi järele õhkan, siis tuleb tema ja valab selle virtsaveega üle. Eriliselt meeldib talle rõhutada, et ükski mees ei soovi mind, kuna ma pole valmis enne abielu põhus püherdama. Ja kuigi ma mingil tasandil isegi nõustun temaga, et eluterve mehe jaoks on selline detail kastreeriva iseloomuga, siis ei näe ma põhjust, miks mulle on vaja pidevalt meelde tuletada, et ma olen iga mehe silmis kõigest kõrgetel kontsadel ringi taaruv tutt? Et kas tõsiselt, see ongi minu ainuke väärtus?
Ja siin ma ütlengi, et ma parem olen igavesti sinisilmne, naiivne, õrnahingeline, haavatav, lootusetu romantik, kui kibestunud küünik, kes kõike siin elus selle baasil lahterdab, et kes kui kiiresti põlved harali lükkab.
Pange see minu sinisilmsuse arvele, aga need suhted mis mul meestega on olnud, ja nagu te õigesti järeldate, siis enamasti platoonilised, ei ole lõppenud sel hetkel, kui sissepääsu teele ootamatult läbisõitu keelav silt kerkis. Kuna ma pole sellest iialgi mingit saladust teinud, et "siit ei saa", siis ometi on mehed mu seltskonda otsinud. Kallis sõbranna väidab, et seda vaid seetõttu, et nad loodavad siiski minu poolt valge lipu heiskamist ja stringide nurka viskamist. Ma võin talle väita küll, et kullake, tead, nende meeste hulgas on olnud ka selliseid kellel oleks piisanud sõrmi nipsutada ja kõik õmblused oleksid ise lahti põrganud, ja ometi nad seda võimalust ei kasutanud, aga selle peale on tal tavaliselt mõni muu kalk kommentaar varrukast võtta. Noh, et milleks ühele mehele äratrööbatud nelja lapse ema, kui mujalt saaks kergema vaevaga ja kvaliteetsemat lihakraami.
Haiget teeb see loomulikult seetõttu, et ma ju ise nagunii mõtlen samamoodi. Noh, et mida mul üldse mehele pakkuda on? Oleks ma veel mõni süütu tütarlaps või muidu kuidagi eriliselt ilus või vastupandamatu, aga noh, pole ju. Ja seda enam on mul vaja kinni hoida nendest naiivsetest fantaasiatest, et ma võiksin päriselt mõnele mehele meeldida, ka ilma kätte andmata.
Minu õnneks on mu ümber mehi, kes mind suudavad veenda selles, et päriselt lootusetu juhtum veel pole. Hiljuti sain ma teada midagi, mis pani mind ümber hindama kõike mida siiani uskunud olin. See mees raputas mu maailma nii, et kõik aatomid vahetasid molekulides kohta. Ma hakkasin tunneli lõpus nägema mitte ainult valgust, vaid kõiki vikerkaare värve ja eredalt. Ühekorraga oli kõik päevselge, kõik küsimused leidsid vastuse, kõik kahtlused hajusid, kõik langes paika.
Ja siis öeldakse mulle, et ma sain lihtsalt valesti aru ja tegelikult on kogu valgus hoopis pimedus, kõik vastused jäid küsimusteta, kõik kahtlused peaksid veelgi suuremad olema ja miski mida ma usun pole tegelikult tõsi. Selline tunne, nagu kopsudes olev õhk oleks ühekorraga jääkristallideks külmunud, alla kukkunud ja kopsud vaakumisse tõmmanud. Milleks oli vaja mulle seda öelda? Hakkas parem? Kas mul pidi sellest parem hakkama? Kas ma olen nüüd, teades seda, õnnelikum? Tervem?
Vaadake, ma siiralt usun seda, et inimesed tegelikult ka on ilusad ja head. Ja et kõik inimesed tahavad tegelikult teistele meeldida, tahavad teisi rõõmustada ja ühiskonda sobida. Ja kui sa neist parimat usud, siis nad püüavad rohkem. Neil on lihtsam olla parim versioon nendest endist, kui nende suhtes ilmutatakse headust. Loomulikult on olemas ka psühhopaate ja sadiste, aga ainult iga kümnes. 90% inimkonnast on head! Seda on päris korralikult. Mis selles siis halba on kui ma enamikust siiski seda kõige paremat usun?
Loomulikult võiksin ma analüüsida, et sõbrannal on elus olnud karme kogemusi, mis on ta kalgiks muutnud. Kellel meist poleks? Aga suhtuda nii? See pole kogemuse tulemus, see on teadlik valik. Ja üldse, mul tekib küsimus, et kui sa arvad, et kõik mehed minus ainult tühjakslaadimisava märkavad, siis mida sina minus näed? Ah? Või mida sa näed meestes? Äkki see, mida sina näed inimestes on see mida sinuski nähakse? Inimesed ju ikka peegeldavad üksteist. Arvad, et ma ei või s*tasti öelda? Võin. Vabalt. Ma valin mitte. Nii naiivne olengi.
Kommentaarid
Postita kommentaar