Praegu

Ma ei saa sellest tegelikult kirjutada.
Sest see poleks aus.
Ja kirjutamine röövikse selle intiimsust.
Lisaks ma pelgan, et võin kirjutamisega asja "ära sõnuda".
Seega, ma ei kirjuta.
Andestage kullakesed, palun vabandust. Tean, sellist blogi te ju ei tahtnud.

Aga jäädvustama pean.
Endale.
Ja Sulle.
Sest… muidu jääb mulje, et ma olen ainult õnnetu kogu aeg.
Ja praegu ma pole.
Praegu olen kõike muud kui õnnetu.
Kusagil kuklas viibutab kortsus vanaeit oma konksus sõrme ja hoiatab, et lõpuks saan ma nagunii haiget ja nutan ja halan ja hoian pimedas toanurgas põlvede ümbert kinni ning mõtlen, et ….

Aga ma ei taha praegu sellele mõelda.
Praegu tahan ma olla õnnelik.
Sest ma saan.
Mul on põhjust ja ehk osaliselt isegi selle sama vanamuti tõttu seal kuklas, et ma saaks siis kui ma jälle pole, meenutada seda hetke praegu ja ehk leida sellest lohutust.

Ja see on uskumatu, et ma nii tunnen.
Et ma üleüldse olen võimeline nii tundma.
Pärast kõike olnut.

Loomulikult ma unistasin.
Lootsin.
Aga Sa tulid ja kõik see mis olin endale ette kujutanud ja välja fantaseerinud, kahvatus reaalsuse kõrval.
Sest see mis oli päriselt, kuivõrd üürike ja habras, see oli palju-palju parem.

See õnn mida hetkel tunnen, see kuulub mulle ja miski ega keegi ei saa seda mult ära võtta, ainult ise saan sellest loobuda.
Isegi Sina, kes Sa mulle selle õnne võimaldasid, ei saa seda mult ära võtta.
Vähemalt mitte praegu, mitte täna.
Ole pai ja jäta mulle see hetk siin.
Jäta ka siis kui ma Sind välja vihastan ja Sulle pettumust valmistan.
Ära võta seda mult ära, isegi kui Sa mind ühel päeval vihkama ja põlgama hakkad.
Luba mulle seda. Ole pai.


*Pildistas Eveli Johanson