Õde lasi mul poolteist tundi segamatult jutustada. Kui ma lõpuks pausi tegin, võttis ta veel ühe pika sõõmu gin toonikut, vaatas mulle rahulikult otsa ja küsis: "Kas sa ise ikka saad aru, et sa oled leidnud enda jaoks ideaalse kaaslase?"
Kui sa armud, siis ikka näib, et ihaldusobjekt on veatu, täiuslik. Kõik mis ta teeb ja milline on, on laitmatu. Kõik. Isegi tema vead on.
Aga kas on tegelikult olemas täiuslikku inimest? Ma ei räägi praegu patuta inimesest, vaid sellisest, kes on perfektne sinu jaoks? Selline kelle kiiksud on meeldivalt kooskõlas sinu omadega. Kes lummab sind, just seetõttu, et ta sulle nii sarnane on. Ideaalne kõiges. Täiuslik. Kes teab, et sa ei jooks iialgi valget veini punaseveini klaasist, teab ilma küsimata ega lase end eksitada su viisakast pakkumisest, et las see jääb, pole vaja endale tüli teha. Kes kasutab väljendeid nagu "tibutagi" ja "tuutu". Kellega sa vaidled veerand tundi selle üle, et kummal ikkagi puhtam auto on ja mitte nii, et "minul on" vaid vastupidi. Kes mõistab seda miks sa vaatamata saledale pihale siiski näed vajadust kaloreid lugeda. Kes jagab sinu vaimustust väljakutset pakkuvatest trennidest ja naudingut lihasvalust. Kes ei julge sult liiga kaua ümbert kinni hoida, kuna kardab su Jumala vihast piksenoolt ja maa neelamist. Kes on oma hingelt koerainimene nagu sinagi, aga omab kassi, sest see on loomale humaansem - samal põhjusel, miks sul on kodus akvaarium. Ja tema ebamaisest kehast on siinkohal täiesti üleliigne detailidesse laskuda.
Mida siis tunda või mõelda? Olla õnnelik, et selline isik on olemas ja sa oled ta leidnud? Noh, võiks ju.
Mida teen mina? Tunnen põhjatut kurbust selle üle, et ma ei pruugi tema jaoks olla täiuslik.
"Üks mees otsis aastaid ideaalset naist. Sellist, kes vastaks kõikidele tema unistustele. Oleks kaunis nagu täiskuuöö, malbe nagu augustine meretuul, tark nagu Seeba kuninganna ja lahke nagu ingel. Mehe sõbrad lõid juba ammu käega ja ütlesid, et tühi lootus selline naine leida. Võta parem üks tavaline ja loo pere, milleks oma noorust ning raha raisata millegi peale, mida olemas olla ei saa. Aga mees ei loobunud. Ta rändas mööda maad ja otsis täiuslikku naist. Ning lõpuks leidis sellise. Võttis endale naiseks ja tõi oma koju. Pärast mesinädalate möödumist tulid sõbrad meest õnnitlema ja uurima, et milline see elu tolle täiusliku naisega siis on ja kas mees on ka lõpuks õnnelik. Ei, vastab too, ei ole õnnelik, nii tohutult õnnetu olen. Aga miks siis, ei suuda sõbrad ära imestada? Kas polegi siis täiuslik naine, ainult teeskles täiuslikkust? Ehk leidis peig temast mõne vea ja on nüüd seetõttu pettunud? Ei, kurdab mees, naine on ikka täpselt nii täiuslik kui ta esialgu oli, ilma ühegi veata. Aga milles siis asi, pärivad sõbrad segaduses. Iga päev meenutab see täiuslik olend mulle mu enda ebatäiust, ja see teeb mind nii õnnetuks."
Kui sa armud, siis ikka näib, et ihaldusobjekt on veatu, täiuslik. Kõik mis ta teeb ja milline on, on laitmatu. Kõik. Isegi tema vead on.
Aga kas on tegelikult olemas täiuslikku inimest? Ma ei räägi praegu patuta inimesest, vaid sellisest, kes on perfektne sinu jaoks? Selline kelle kiiksud on meeldivalt kooskõlas sinu omadega. Kes lummab sind, just seetõttu, et ta sulle nii sarnane on. Ideaalne kõiges. Täiuslik. Kes teab, et sa ei jooks iialgi valget veini punaseveini klaasist, teab ilma küsimata ega lase end eksitada su viisakast pakkumisest, et las see jääb, pole vaja endale tüli teha. Kes kasutab väljendeid nagu "tibutagi" ja "tuutu". Kellega sa vaidled veerand tundi selle üle, et kummal ikkagi puhtam auto on ja mitte nii, et "minul on" vaid vastupidi. Kes mõistab seda miks sa vaatamata saledale pihale siiski näed vajadust kaloreid lugeda. Kes jagab sinu vaimustust väljakutset pakkuvatest trennidest ja naudingut lihasvalust. Kes ei julge sult liiga kaua ümbert kinni hoida, kuna kardab su Jumala vihast piksenoolt ja maa neelamist. Kes on oma hingelt koerainimene nagu sinagi, aga omab kassi, sest see on loomale humaansem - samal põhjusel, miks sul on kodus akvaarium. Ja tema ebamaisest kehast on siinkohal täiesti üleliigne detailidesse laskuda.
Mida siis tunda või mõelda? Olla õnnelik, et selline isik on olemas ja sa oled ta leidnud? Noh, võiks ju.
Mida teen mina? Tunnen põhjatut kurbust selle üle, et ma ei pruugi tema jaoks olla täiuslik.
"Üks mees otsis aastaid ideaalset naist. Sellist, kes vastaks kõikidele tema unistustele. Oleks kaunis nagu täiskuuöö, malbe nagu augustine meretuul, tark nagu Seeba kuninganna ja lahke nagu ingel. Mehe sõbrad lõid juba ammu käega ja ütlesid, et tühi lootus selline naine leida. Võta parem üks tavaline ja loo pere, milleks oma noorust ning raha raisata millegi peale, mida olemas olla ei saa. Aga mees ei loobunud. Ta rändas mööda maad ja otsis täiuslikku naist. Ning lõpuks leidis sellise. Võttis endale naiseks ja tõi oma koju. Pärast mesinädalate möödumist tulid sõbrad meest õnnitlema ja uurima, et milline see elu tolle täiusliku naisega siis on ja kas mees on ka lõpuks õnnelik. Ei, vastab too, ei ole õnnelik, nii tohutult õnnetu olen. Aga miks siis, ei suuda sõbrad ära imestada? Kas polegi siis täiuslik naine, ainult teeskles täiuslikkust? Ehk leidis peig temast mõne vea ja on nüüd seetõttu pettunud? Ei, kurdab mees, naine on ikka täpselt nii täiuslik kui ta esialgu oli, ilma ühegi veata. Aga milles siis asi, pärivad sõbrad segaduses. Iga päev meenutab see täiuslik olend mulle mu enda ebatäiust, ja see teeb mind nii õnnetuks."
Kommentaarid
Postita kommentaar