Flirtimisest

Hiljuti avastasin, et mis puutub flirtimisse, siis võin ma kohati olla täiesti lammas. Nimelt lugesin ühe sõbra vanu Messengeri sõnumeid ja sain alles nüüd aru, et mulle täiesti nahaalselt ja ühemõtteliselt külge löödi. Mina ei saanud sellest tookord absoluutselt aru. Solvusin hoopis ja lõpetasin kõne all olevaga mitmeks kuuks igasuguse suhtlemise. Nüüd siis loen ja mõtlen, et ma olen ikka täielik autist! Aga kena, et ma nüüdki aru saan, eks ole, ehk siis tulevikus sarnast mustrit märgates olen targem.



Lisaks on flirtimisega teine lugu veel. Selline, et ma olen nii harjunud ise algatama igasuguseid kahemõttelisi vestlusi, aga kui mõni sümpaatne isend seda teeb, siis ma kas: a) vaata esimest lõiku - ei saa asjast aru ja mõtlen, et mis tal viga on ja mind mõnitab, või b) saan asjast aru ja mõtlen, et mis tal viga on ja mind mõnitab ning põgenen. Selle viimase stsenaariumi kohta on mul ka kohe hiljutine lugu pajatada.

Ühel õhtul põikasin kiirelt jõusaalist läbi. Aega oli napilt tund ja 15, aga hullult oli vaja trenni ronida selle asemel, et kodus tagumikku laiaks istuda. Igatahes, tegin siis oma soojenduse, hantliga seljatõmbed, deadlifti ja triitsepsi surumist. Edasi oli mul plaanis rinnalt suruda. Hakkasin just pingile lähenema, kui näen et üks kena noor mees samuti sammud sinna suunda seab. Võtsin klapid peast ja küsin, et kas tal ka plaanis seda riistapuud kasutada. Ta võttis ka klapid kõrvast, naeratas ja noogutas. Küsisin, et kui suured raskused ta kavatseb peale laduda, et kui pole nii suur erinevus, siis ehk saame pinki settide vahel jagada. Ütles, et maks viisteist, aga kui palju ma?
"Eem.. noh kolmkümmend tahaks ikka ära suruda."
"Mõlemale poole paned kolmkümmend?" ei suutnud mees uskuda.
"Ei, kokku kolmkümmend ikka", naeratasin.
"Ehk siis saame hakkama."
"Kas ma võin alustada?"
"Mhmh" ja pani klapid kõrva tagasi. Mina panin enda omad ka.
Tegin oma soojenduse tühja kangiga ära ja tõusin püsti. Mees võttis parempoolse klapi kõrvast ja küsis, et kas võib viieka peale panna. Noogutasin ja panin teisele poole ka viis kilo kangile. Mees pani kümme veel. Ma siis panin ka kümme veel. Mees tänas, et ma teda aitasin ja asetas klapi kõrva. Mees surus rinnalt kümme korda 50 kiloga. Oli mahti teda piiluda. Kena mees oli. Noor. Noh, maksimaalselt 32. Mõned kortsud olid laubal, aga need võivad juba kahekümneviiestel olla. Muidu oli ka kena, selline voolujooneline ja sümeetrilise kehaehitusega. Avalate samblaroheliste silmadega ja otseloomulikult oli tal ka kuldse päikesetõusu karva viisakalt piiratud täishabe. Ütleme otse - way out of my league.


Mees tegi oma seti ära ja tõstis kümnekilose ketta omalt poolt maha, mina teiselt poolt.
Tegin oma kümme surumist ära, viimased kaks olid üsna rasked. Mees võttis uuesti klapi kõrvast ja küsis, et kas ma ei taha kangi pisut allapoole aasadesse panna, et ehk on lihtsam. Tänan, ei, selles osas küll vahet pole, kas ma nüüd kangi pean kümme senti kõrgemale lükkama, pigem isegi alustada on lihtsam kui kang kõrgemal.
Panime talle uuesti kumbki kümme kilo kangile. Võtsin ka nupud kõrvadest ja uurisin, et kas ta soovib rohkem. Ei, rohkem pole esialgu vaja.
Ei noh, täitsa kenasti surus. Mingi kakskümmend korda vist. Ilus oli vaadata. Noh, surumist siis. Tehnika paigas, ei mingit rapsimist ega eputamist.
Siis oli jälle minu kord. Panin oma nupud pingi kõrvale maha ja tegin oma kolmekümne kilose kangiga. Vaevalt jaksasin seitse kordust teha. Polnud ammu teinud seda klassikalist surumist ja jõudu nappis. Lõpetasin oma setid ja ajasin end pingilt püsti. Mees veel kiitis, et ma nii tubli. Libistas pilgu üle minu - nii ülevalt alla ja alt ülesse tagasi, korraks seal puusajoone juures pikemalt peatudes. Naeratasin lahkelt ja punastasin. Tundsin ise ka end päris tublina tegelikult ja meelitatuna, et ma sellise isendi tähelepanu olin püüdnud. Aitasin mehel veel kümme pluss viis kilo omalt poolt kangile laduda ja tänasin, et ta nii lahkelt lubas mul pinki kasutada ning panin nupud kõrva tagasi. Ja siis ta ütles midagi. Kuna mul klapid kõrvas, siis ma hästi ei kuulnud. Võtsin nupud välja ja küsisin, et "kuidas palun?" (muuseas, mul oli kunagi kolleeg, keda täiega häiris see, kui ma nii ütlesin. Aga noh, mida sa siis ütlema pead, kui hästi ei kuule? "Ah?" "Mida?" "Misasja?" Minu meelest see on ju kena viisakas väljendus. Talle vist tundus see kuidagi üleolev. Ja ega ma talle muidu ka üldse ei meeldinud, mis teed sellistega, kõigile pole head maitset lihtsalt jagatud.) Noormees naeratas terve näoga, hammaste ning silmadega, isegi habe naeratas, kordas end ja ütles: "Uute kohtumisteni siis!"
"Eem… hehe.. jah… kohtumisteni….", läksin ähmi täis ja tegin et minekut sain.

Kõndisin nurga taha puusatõsteid tegema. Peagi tuli sinna ka mees. Tuli sangpommiga puusasurumisi tegema. Teate, nii et sangpomm on all jalge vahel ja hooga viibutad selle silmade kõrgusele. Piilus mind. Nii nagu need mehed ikka piiluvad - vahtis, noh. Ütles ka midagi, aga kuna mul ikka veel klapid kõrvas, siis tegin nägu, et ma täiega keskendun siin oma puusatõstetele ja kükkidele. Kükid läksid mul täiesti sassi, muuseas. Kuni 18 kükki lugesin ära ja siis jäin andunult noormehe sangpommiga tuharalihase harjutust vaatama. Kükke tegin edasi. Piinlikult kaua. Ei teagi palju neid tegin. Lugu sai vahepeal klappidest otsa igatahes. Pärast seda ei jaksanud ma puusatõsteid enam teha ja otsustasin minema minna. Venitasin veidi oma reisi ja triitsepsi ning hiilisin riietusruumi.

Ei noh, mis ma oskan öelda, väga armas ju. Ainult et, sellised mehed ei löö mulle tavaliselt külge. Ega pole isegi mitte sõbralikud. Rääkima ka ei tule. Ainult passivad. Mulle julgevad ligineda ainult need, kes on sigalakku täis või siis mingid vanamehe pässid, kes arvavad, et nad on ilgelt kõvad vennad, sest nad kunagi seitsmendas klassis lõid ühes jalkamängus kaks väravat. Aga see mees ei olnud ei ühte ega teist. Ja nüüd ei julge ma sinna klubisse enam minna. Äkki ta on jälle seal ja tuleb veel midagi rääkima. Päris hirmus mõelda!

Kommentaarid

  1. Naistele mu meelest julgevadki meie kandis külge lüüa enamasti ainult sellised, kellel enam midagi kaotada pole :) Aga see "kuidas palun?" üllatas mind mu elukaaslase puhul ja ikka positiivselt, sest mina olin varem ikka alati see "äh? missaütelsi?"-tüüp olnud. "Kuidas palun?" on ikka oluliselt kenam ja viisakam, mul oli lausa piinlik, et ise niimoodi harjunud ei olnud. Üleolev? Võib-olla selliste jaoks, kes end ise allolevatena tunnevad sisimas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, mulle ka tundub, et ainult veidrikud löövad külge. Kuidas inimesed üldse teineteist leiavad niiviisi? Kas paberite järgi ei peaks mehed olema need, kes suhteid algatavad? Kuidas nad neid algatavad siis?
      Vot ei tea mis selle kolleegi hinges toimus, tean ainult, et ma talle pidevalt ette jäin igasugu asjadega. See "kuidas palun" oli üks paljudest häirivatest asjaoludest, mida mulle ette heideti. Kuna mind palgati ametikohale, mida tema oli enne mind pidanud ja tegin asju teisiti kui tema, siis pööritati silmi iga asja peale.

      Kustuta
  2. aaaa - nii armas jôusaali romantika :)
    Mul on nüüd aastaid mujal elades ilusad kombed külge hakkanud ja kasutan kenasti "sorry?", "excuse me?" , "pardon? aga vahel ikka lööb tulihingeline eestlane välja ja ütlen lihtsalt "what?" ja siis imestan kui näen hirmunud nägusid ja inimesed minust eemale hoiavad :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures, ma arvan ka, et minu see "kuidas palun" on külge hakanud sellest ajast kui ma poolteist aastat ühe inglase assistendina töötasin. Ilmselt ma enne seda kasutasin ka seda "möh?" varianti :D

      Kustuta

Postita kommentaar