Hingesugulastest

Pikalt olen ma mõelnud sellele, et kuivõrd oluline on enda kõrvale leida hingesugulane. Mees, kellele ei pea õpetama kuidas sind armastama peaks, vaid kes justkui õhust aimab seda ja teab. Absoluutselt olen ise ka seda oluliseks pidanud ja mõne puhul arvanud, et tema see ongi - minu hingesugulane.

Aga mida kauem ma elan ja mida rohkem näen erisuguseid isiksusi, siis mulle näib, et sellist fenomeni, nagu "hingesugulane" tegelikult ei eksisteeri. See on nagu ükssarvik - ilus müüt, Hollywoodi pärand, ettekääne suhtes mitte pingutada, rahulolematuse retsepti põhikomponent.

Jah, mõne inimesega kohe klikib. Ongi kohe hea. Saadki samale soonele ja jutt jookseb. On ühised huvid, hobid, väärtushinnangud ja põhimõtted. Mõistetakse teineteist poolelt sõnalt ning lõpetatakse teineteise lauseid. Nipernaadiga oli mul selline suhe, et me mitte ei lõpetanud teineteise lauseid, vaid teine ütles välja mõtte, milleni ma alles pärast kahte käiku jõudsin, ja vastupidi. Tohutult intensiivne suhtlus oli. Mitte ühtegi igavat hetke. Aju tegi pidevalt täiskäigul ületööd, et jõuaks järge pidada. Ebareaalselt rikastav kogemus. Aga elada sellisega? Hmmm... Väsitav. Vahel tahaks inimesega koos olles lihtsalt vait olla.

Kui mõelda sellele, et millise inimesega on üldse mõeldav koos elada, siis kas keegi päriselt ka tahaks elada täpselt copy-paste enda klooniga? Sest, ma ei tea, mina küll ei taha. Ma ei ütle, et enda vastandiga, sest see oleks ka päris hull, aga sellisega kes tolereerib minu kiikse ja kelle veidrustega ma toime tulen.

Kui ma meenutan oma abielu, siis tegelikult me sobisime poiste isaga päris kenasti. Tema muidugi itsitas minu haiglase steriilse puhtuseihaluse üle, aga samas, ega ta mingi klassikaline räpakoll ka polnud. Isegi parima tahtmise juures ei meenu mulle ühtegi korda, kus mul oleks tulnud põrandalt mehe musti sokke üles korjata ja pessu toimetada. Okei, seda oli, et ma vahel tema pestud nõusid salaja üle käisin pesemas. Noh, ma ise arvasin, et salaja, tegelikult ta muidugi teadis ja solvus ka. Igatahes, point on selles, et me leidsime võimaluse üksteise kiiksudega toime tulemiseks. Ja kes ütleb mulle, et kui ma elaksin koos samasuguse puhtusemaniakiga ja mul ei jääks kunagi võimalust koristada või puhastada, et ma siis hoopis õnnetu pole selles suhtes?

Kunagi lugesin üht romantilist ütlust, et "ära abiellu sellega kellega sa koos elada suudad, vaid sellega kelleta sa elada ei saa". Noh, jah, muidugi nunnu. Aga veidi lõhnab see sõltuvussuhte järgi. Ebatervelt. Mulle on juba ammu kohale jõudnud, et ma tegelikult ühtegi meest oma ellu ei vaja. Kuid ma tahan. See on teadlik valik, et mees võiks olla. Ja olengi valmis tegema talle ruumi. Tema kiiksudega arvestama, talle aega pühendama ja tegema kompromisse. Ehk see pole kuigi romantiline või äkki vastupidi, see just ongi romantika - põhimõttekindel valik, mitte emotsioon, mis täna on ja homme aknast välja lendab.