Ei, tegelikult oli möödunud reede mul kohutavalt hea päev. Ei juhtunud midagi iseäralikku, aga asjad kulgesid ja kuidagi positiivne ja helge oli olla. Töö sujus, kliendid olid meeldivad, ülemus ütles, et tule ikka esmaspäeval ka tööle, ma ei tea mida sinuta peale hakata (muidugi saab hakkama, aga nii armas ikkagi, onju). Oma uue nutikella sain kätte, see natuke segas keskendumist, sest ei saanud klaviatuuril klõbistada, pilk jäi pidevalt randmele pidama ja itsitasin iga kord nagu topakas. Üldse ei kurvastanud ka see, et vaba raha laekus vana aktiivsusmonitori eest, mille ma muidu oleksin ilmselt mõnele pojale pärandanud. Pakk tellitud lõhnadega tuli lõpuks. Trenn oli mõnus, nagu ikka.
Ja siis pärast trenni läksin veel kiirelt Rimist läbi, et üks väike vein koju tuua. Seisin seal ja valisin. Muuhulgas mainin, et kõige parem veinivalik on minu meelest tegelikult hoopis Selveris. Hinnad on ka seal kliendisõbralikumad. Igatahes, ma ikka mitu tiiru tegin sellele õnnetule riiulile peale. Seda mida ma tahtsin, see oli liiga kallis ja see mis oli allahindlusega, ei kutsunud. Põlglikult valikut vaadates ei pannud ma esiteks tähelegi, kui üks mees ka sinna seisma jäi. Köhatas ja sõnas: "Vabandage, öelge palun, milline viin on peale tupsutamiseks kõige parem? Mul on siin kaela peal mingi punn ja mõtlesin… " Siis ta hakkas naerma ja ütles, et tegi ainult nalja. Ma naeratasin, nagu viisakakas inimene muiste ja vastasin, et minu meelest on viinast punni ravimiseks seespidiselt tarvitades ikka rohkem tolku.
"Ah niiviisi või?" küsis mees muiates vastu.
"Mhmh."
"Aa milline see kõige parem on? Kas "Mernaya"?"
"Jah, "Mernaya" kõige parem, just see "na moloke", siis hommikul pea ei valuta."
"Onju, sellega ei hakka absoluutselt pea valutama!"
"Ei hakka jah."
Ja siis ta kadus.
Selles mõttes, et väga vahva, et eesti mees julgeb üldse võõra inimesega, pealegi veel sellise kaunitariga nagu mina, poes juttu teha. Tavaliselt nad lihtsalt jõllitavad silmad kõõrdi peas. Ju ta veidi seda "Mernayat" juba degusteerimas oli käinud. Aga nats kahju, et ta siis lõpuni oma ristiretkega ei läinud. Numbrit ikka ei küsinud ega midagi. Mitte et ma oleks andnud, mul ikkagi see meestevaba aasta täies hoos, aga noh, ikkagi.
Sõbranna muidugi pööritas silmi ja ütles, et väga rõve. Noh, esiteks, eks ole, hakata mingit punni juttu rääkima. Ma arvasin, et ju ta huumoriga üritas võita ja kuna neid naisi seal veiniriiuli ees oli tegelikult veel ja ainult mina tema huumorile reageerisin, siis nii on ju väga mugav kohe eos välja filtreerida need, kellega nö klikib. Ja mina küll hindan sellist julget pealehakkamist. Number või mitte, tuju oli ikkagi tõstetud. Usutavasti ka mehel endal.
Ja siis pärast trenni läksin veel kiirelt Rimist läbi, et üks väike vein koju tuua. Seisin seal ja valisin. Muuhulgas mainin, et kõige parem veinivalik on minu meelest tegelikult hoopis Selveris. Hinnad on ka seal kliendisõbralikumad. Igatahes, ma ikka mitu tiiru tegin sellele õnnetule riiulile peale. Seda mida ma tahtsin, see oli liiga kallis ja see mis oli allahindlusega, ei kutsunud. Põlglikult valikut vaadates ei pannud ma esiteks tähelegi, kui üks mees ka sinna seisma jäi. Köhatas ja sõnas: "Vabandage, öelge palun, milline viin on peale tupsutamiseks kõige parem? Mul on siin kaela peal mingi punn ja mõtlesin… " Siis ta hakkas naerma ja ütles, et tegi ainult nalja. Ma naeratasin, nagu viisakakas inimene muiste ja vastasin, et minu meelest on viinast punni ravimiseks seespidiselt tarvitades ikka rohkem tolku.
"Ah niiviisi või?" küsis mees muiates vastu.
"Mhmh."
"Aa milline see kõige parem on? Kas "Mernaya"?"
"Jah, "Mernaya" kõige parem, just see "na moloke", siis hommikul pea ei valuta."
"Onju, sellega ei hakka absoluutselt pea valutama!"
"Ei hakka jah."
 |
Pilt on illustratiivne.
Need veinid olid mul kunagi ammu koju toodud. Praeguseks ammu juba unustatud.
Aga head. Selverist sain.
|
Ja siis ta kadus.
Selles mõttes, et väga vahva, et eesti mees julgeb üldse võõra inimesega, pealegi veel sellise kaunitariga nagu mina, poes juttu teha. Tavaliselt nad lihtsalt jõllitavad silmad kõõrdi peas. Ju ta veidi seda "Mernayat" juba degusteerimas oli käinud. Aga nats kahju, et ta siis lõpuni oma ristiretkega ei läinud. Numbrit ikka ei küsinud ega midagi. Mitte et ma oleks andnud, mul ikkagi see meestevaba aasta täies hoos, aga noh, ikkagi.
Sõbranna muidugi pööritas silmi ja ütles, et väga rõve. Noh, esiteks, eks ole, hakata mingit punni juttu rääkima. Ma arvasin, et ju ta huumoriga üritas võita ja kuna neid naisi seal veiniriiuli ees oli tegelikult veel ja ainult mina tema huumorile reageerisin, siis nii on ju väga mugav kohe eos välja filtreerida need, kellega nö klikib. Ja mina küll hindan sellist julget pealehakkamist. Number või mitte, tuju oli ikkagi tõstetud. Usutavasti ka mehel endal.
Kommentaarid
Postita kommentaar