Käisime üks päev sõbrannaga mööda poode. Midagi vaja ju polnud, nagu ikka, aga oli vaja käia ja vaadata, et äkki vajadus millegi järgi tekib.
Noh, käisime H&M-s, seal polnud midagi toredat. Edasi liikusime Montoni poole. Ja noh, siis läks pidu lahti. Esiteks ei meeldinud meile loomulikult värvid - liiga sünged. Siis ei meeldinud meile hinnad - liiga kallid. Veel ei meeldinud meile see, et süngete, kallite kleitide alla voodrit ei õmmelda enam, et noh, kuidas sa käid sellisega, mis roomab mööda sukkpükse üles kurguni, pee kõik paljas nagu mõnel lasteaia kasvandikul, kes omapäi tualettruumi on külastanud ja kleidisaba üles unustanud. Saate isegi aru, ei kõlba! Ühe asja me siiski leidsime - salli. Meeldis mõlemile. Hind oli ka talutav. Aga poodi see jäi.
Sealt liikusime veel Lindexisse, kus vingumine jätkus. Kole ja kallis ja sada muud häda. Lõpuks ostis sõbranna sealt ikkagi paar pusa. Kuni ta kassas maksis, küsisin, et kas me võiks korra sinna Montonisse tagasi minna. Selle peale küsis sõbrants, et milleks, kas meil jäi midagi veel maha tegemata? Ei, vastasin, sall jäi kripeldama. No hea küll, selle võib osta. Kuigi mitte eriliselt hea meelega ei loovutatud seda mulle. Kus see sobib, kui ta endale samasugust tahaks? Me ei saa ju koos enam kusagil käia, arvatakse veel, et me mingid kaksikud.
Selleks sõbrannad ongi vajalikud. Nad mõistavad vajadust vahel lihtsalt vinguda. Ükski normaalne mees ei kannataks sellist ägisemist kauem kui kümme minutit (siin artiklis väidetakse, et meeste keskendumine naiste halale kestab kõigest kuus minutit). Ütleks kohe, et lähme siis poest minema, kui siin kõik nii halb on. Aga mis lahendus see oleks? Ving jääks ju hinge alles! Aga nii jalutasime selle kenasti välja ja kui nüüd mõni Montoni töötaja seda loeb, siis meil natuke on piinlik küll, et me sellised bitchid olime, aga üldse mitte paha pärast. See on kõik vaimse tervise seisukohast ääretult teraapiline ettevõtmine. Ainult need voodrid paluks siiski kleitidele alla õmmelda. Saan aru küll, et mõtlete hirmsasti raha kokku hoida, aga nagu päriselt, isegi H&Mi kleitidel on vooder. Võtke nüüd kokku ennast ikka!
Noh, käisime H&M-s, seal polnud midagi toredat. Edasi liikusime Montoni poole. Ja noh, siis läks pidu lahti. Esiteks ei meeldinud meile loomulikult värvid - liiga sünged. Siis ei meeldinud meile hinnad - liiga kallid. Veel ei meeldinud meile see, et süngete, kallite kleitide alla voodrit ei õmmelda enam, et noh, kuidas sa käid sellisega, mis roomab mööda sukkpükse üles kurguni, pee kõik paljas nagu mõnel lasteaia kasvandikul, kes omapäi tualettruumi on külastanud ja kleidisaba üles unustanud. Saate isegi aru, ei kõlba! Ühe asja me siiski leidsime - salli. Meeldis mõlemile. Hind oli ka talutav. Aga poodi see jäi.
Sealt liikusime veel Lindexisse, kus vingumine jätkus. Kole ja kallis ja sada muud häda. Lõpuks ostis sõbranna sealt ikkagi paar pusa. Kuni ta kassas maksis, küsisin, et kas me võiks korra sinna Montonisse tagasi minna. Selle peale küsis sõbrants, et milleks, kas meil jäi midagi veel maha tegemata? Ei, vastasin, sall jäi kripeldama. No hea küll, selle võib osta. Kuigi mitte eriliselt hea meelega ei loovutatud seda mulle. Kus see sobib, kui ta endale samasugust tahaks? Me ei saa ju koos enam kusagil käia, arvatakse veel, et me mingid kaksikud.
Roosa sall. Megapehme ja mõnus. Hiiglama suur ka, nagu pleed. Hinnaks 15,95€.
Püksid on ka muidu Montonist. Nende eest maksin 11,95€.
|
Selleks sõbrannad ongi vajalikud. Nad mõistavad vajadust vahel lihtsalt vinguda. Ükski normaalne mees ei kannataks sellist ägisemist kauem kui kümme minutit (siin artiklis väidetakse, et meeste keskendumine naiste halale kestab kõigest kuus minutit). Ütleks kohe, et lähme siis poest minema, kui siin kõik nii halb on. Aga mis lahendus see oleks? Ving jääks ju hinge alles! Aga nii jalutasime selle kenasti välja ja kui nüüd mõni Montoni töötaja seda loeb, siis meil natuke on piinlik küll, et me sellised bitchid olime, aga üldse mitte paha pärast. See on kõik vaimse tervise seisukohast ääretult teraapiline ettevõtmine. Ainult need voodrid paluks siiski kleitidele alla õmmelda. Saan aru küll, et mõtlete hirmsasti raha kokku hoida, aga nagu päriselt, isegi H&Mi kleitidel on vooder. Võtke nüüd kokku ennast ikka!
Kas midagi minu jaoks ka oli, s.t tumesinist siis?
VastaKustutaJaa, tumesinist oli kõvasti 😁
KustutaMina ei saa ka aru sellest, miks voodrit ei õmmelda. Kas on nii kallis siis tükk riiet alla lisada? Vanasti suutsin neid voodrita kleite isegi kanda, aga mida rohkem 30-le lähenen, seda enam vastu hakkab. :D
VastaKustuta