Eilses EEs jutustavad kaks naist oma loo, kuidas nad olid usuohvrid (link). See tuletas mulle meelde, et mul istub juba kevadest saadik mustandites alltoodud lugu. Ekspressi artiklit ma väga kommenteerida ei taha. Kurb muidugi, et inimesed ennast halvasti tundsid, aga samas kena lugeda, et nad negatiivse kogemuse tõttu Jumalale selga ei pööranud. Seetõttu usuvabadus ongi väga äge, et jumalakartlikul inimesel on võimalik leida kogudus, kus ta ennast turvaliselt ja hoituna tunneb.
Arhiivist
Hiljuti oli mul huvitav vestlus ühe usukaaslasega, kes küsis, et kes on Jumal minu jaoks. Noh, et tema on aru saanud, et erinevate inimeste jaoks on Jumal kas sõber, isa, kohtunik või midagi veel. Mõtlesin, et päris hea teema, millest ka blogida võiks. Noh, enda jaoks, et siis kunagi aastaid hiljem lugeda ja vaadata, kas mu arvamus on muutunud või mõtlen ikka samuti.
Tean väga paljusid inimesi, kelle jaoks Jumal on taevane politseinik. Nad käituvad ainult seetõttu hästi, et nad kardavad pahandustega vahele jääda. Umbes nagu need, kes piirkiirust järgivad ainult sellepärast, et Waze hoiatab kiiruskaamerate eest, või kes ei võta ripakil asja endale, sest äkki keegi näeb.
Sarnaselt neile on ka inimesed, kes peavad Jumalat kohtunikuks. Külmaks ja kalkuleerivaks, südametuks. Kohtunikuks, kes tagab õiguse, aga mitte õigluse. Kohtunikuks kelle käest saaks pärida, et kus sa olid, kui "Estonia" hukkus? Milles on süüdi kõik need lapsed, kes tsunamis surma said? Kas sa magasid, kui süütud inimesed maavärinas kannatasid? Miks sa ei hoia ära kannatusi, ebaõiglust ja valu?
Siis on need, kelle jaoks Jumal on pika valge habemega jõuluvana, kes kõik soovid täidab. Oh lord, won't you buy me a Mercedes Benz? "Oh õnnista mind, et mul elus kõik hästi läheks. Et ma saaksin eksamil viie, maineka töökoha, hea mehe ja andekad lapsed. Et mul oleks viiekohaline sissetulek ja ma ise saaksin nautida elu. Ja kui sa kõike seda mulle ei paku, siis pole mul põhjust ka jõulude ajal kirikusse tulla ja muud moodi jumalakartlikku elu elada."
Ma arvan, et suur osa tõsiusklikest ütleks kõhkluseta, et Jumal on nende taevane isa. Keegi, kes neid toetab ja keda nemad austavad ning pimesi usaldavad.
Mina Jumalat ei karda. Selles mõttes, et mul on tema vastu aukartus, aga ma ei järgi piibli õpetussõnu mitte selle pärast, et ma kardan saada karistust (põrgut), vaid kuna ma tean, et pikemas perspektiivis on need mulle kasulikud. Ei pea ma teda ka külmaks ja eemalolevaks. Mõistan lihtsalt, et mul pole kõikidest asjadest tervikpilti ja mõned asjad võivad tunduda ühtmoodi, aga olla hoopis midagi muud. Ma ei arva ka, et Jumal peaks täitma kõik mu soovid. Olulised asjad on mul ju korras. Jah, olen vahel mõelnud, et tahaks üht ja teist, ilusamat nahka ja kallimat kaissu. Aga kui pole, mis siis ikka. Äkki see keda ma enda kõrvale tegelikult vajan, on alles teel mu poole ja mingit poolkõva asja pole ju ka mulle vaja. Isa põhimõttest saan ma mõistusega aru, aga kuna mul endal sõnaga "isa" ei seostu soojad ja mõnusad emotsioonid, siis ma ei taju Jumalat isana. Isa on keegi, kes meile on pealesunnitud, me ei saanud teda valida. Jah, okei, Jumal pole ehk karm ja kuri… oh, wait, mõne jaoks ju ikkagi on, nagu ma ise alles kirjutasin… Aga ei, ikkagi isaks ma teda ei pea, sellises traditsioonilises mõttes.
Minu jaoks on Jumal sõber. Keegi, kelle ma olen ise endale sõbraks valinud. Mul on tema vastu austus, imetlus ja lugupidamine. Keegi, kellele ma saan loota, et ta on alati minu poolt, isegi siis kui ma alati ehk kõige eeskujulikumalt ei käitu. Keegi, kes julgeb mulle öelda, kui ma olen üle piiri läinud, aga kes ei mõista hukka. Keegi, kes kuulab mind alati, olgu mure suur või väike. Keegi, kes julgustab, lohutab, toetab. Keegi, kelle käitumisest ma alati lõpuni aru ei saa, aga ma suudan seda aktsepteerida. Keegi, kes teab mu tausta ja minu deemoneid, aga on otsustanud minust siiski parimat uskuda ja mitte alla anda. Isegi siis mitte, kui ma ise juba enda osas olen alla andmas. Keegi, kellega ma saan lollitada ja tõsine olla. Keegi, kes on minust igati tohutult üle, aga kes mitte iialgi ei pane mind ennast väärtusetuna tundma. Keegi, kelle jaoks ma hea meelega teen oma elus ruumi.
Aga Sina, kes on Jumal Sinu jaoks? Kui üldse keegi? Äkki hoopis miski? Energia? Jõud?
Arhiivist
Hiljuti oli mul huvitav vestlus ühe usukaaslasega, kes küsis, et kes on Jumal minu jaoks. Noh, et tema on aru saanud, et erinevate inimeste jaoks on Jumal kas sõber, isa, kohtunik või midagi veel. Mõtlesin, et päris hea teema, millest ka blogida võiks. Noh, enda jaoks, et siis kunagi aastaid hiljem lugeda ja vaadata, kas mu arvamus on muutunud või mõtlen ikka samuti.
Tean väga paljusid inimesi, kelle jaoks Jumal on taevane politseinik. Nad käituvad ainult seetõttu hästi, et nad kardavad pahandustega vahele jääda. Umbes nagu need, kes piirkiirust järgivad ainult sellepärast, et Waze hoiatab kiiruskaamerate eest, või kes ei võta ripakil asja endale, sest äkki keegi näeb.
Sarnaselt neile on ka inimesed, kes peavad Jumalat kohtunikuks. Külmaks ja kalkuleerivaks, südametuks. Kohtunikuks, kes tagab õiguse, aga mitte õigluse. Kohtunikuks kelle käest saaks pärida, et kus sa olid, kui "Estonia" hukkus? Milles on süüdi kõik need lapsed, kes tsunamis surma said? Kas sa magasid, kui süütud inimesed maavärinas kannatasid? Miks sa ei hoia ära kannatusi, ebaõiglust ja valu?
Siis on need, kelle jaoks Jumal on pika valge habemega jõuluvana, kes kõik soovid täidab. Oh lord, won't you buy me a Mercedes Benz? "Oh õnnista mind, et mul elus kõik hästi läheks. Et ma saaksin eksamil viie, maineka töökoha, hea mehe ja andekad lapsed. Et mul oleks viiekohaline sissetulek ja ma ise saaksin nautida elu. Ja kui sa kõike seda mulle ei paku, siis pole mul põhjust ka jõulude ajal kirikusse tulla ja muud moodi jumalakartlikku elu elada."
Ma arvan, et suur osa tõsiusklikest ütleks kõhkluseta, et Jumal on nende taevane isa. Keegi, kes neid toetab ja keda nemad austavad ning pimesi usaldavad.
Mina Jumalat ei karda. Selles mõttes, et mul on tema vastu aukartus, aga ma ei järgi piibli õpetussõnu mitte selle pärast, et ma kardan saada karistust (põrgut), vaid kuna ma tean, et pikemas perspektiivis on need mulle kasulikud. Ei pea ma teda ka külmaks ja eemalolevaks. Mõistan lihtsalt, et mul pole kõikidest asjadest tervikpilti ja mõned asjad võivad tunduda ühtmoodi, aga olla hoopis midagi muud. Ma ei arva ka, et Jumal peaks täitma kõik mu soovid. Olulised asjad on mul ju korras. Jah, olen vahel mõelnud, et tahaks üht ja teist, ilusamat nahka ja kallimat kaissu. Aga kui pole, mis siis ikka. Äkki see keda ma enda kõrvale tegelikult vajan, on alles teel mu poole ja mingit poolkõva asja pole ju ka mulle vaja. Isa põhimõttest saan ma mõistusega aru, aga kuna mul endal sõnaga "isa" ei seostu soojad ja mõnusad emotsioonid, siis ma ei taju Jumalat isana. Isa on keegi, kes meile on pealesunnitud, me ei saanud teda valida. Jah, okei, Jumal pole ehk karm ja kuri… oh, wait, mõne jaoks ju ikkagi on, nagu ma ise alles kirjutasin… Aga ei, ikkagi isaks ma teda ei pea, sellises traditsioonilises mõttes.
Minu jaoks on Jumal sõber. Keegi, kelle ma olen ise endale sõbraks valinud. Mul on tema vastu austus, imetlus ja lugupidamine. Keegi, kellele ma saan loota, et ta on alati minu poolt, isegi siis kui ma alati ehk kõige eeskujulikumalt ei käitu. Keegi, kes julgeb mulle öelda, kui ma olen üle piiri läinud, aga kes ei mõista hukka. Keegi, kes kuulab mind alati, olgu mure suur või väike. Keegi, kes julgustab, lohutab, toetab. Keegi, kelle käitumisest ma alati lõpuni aru ei saa, aga ma suudan seda aktsepteerida. Keegi, kes teab mu tausta ja minu deemoneid, aga on otsustanud minust siiski parimat uskuda ja mitte alla anda. Isegi siis mitte, kui ma ise juba enda osas olen alla andmas. Keegi, kellega ma saan lollitada ja tõsine olla. Keegi, kes on minust igati tohutult üle, aga kes mitte iialgi ei pane mind ennast väärtusetuna tundma. Keegi, kelle jaoks ma hea meelega teen oma elus ruumi.
Aga Sina, kes on Jumal Sinu jaoks? Kui üldse keegi? Äkki hoopis miski? Energia? Jõud?
Mul ei ole probleemi Jumalaga. Usklik ma ei ole (vist). Ma usun et on miski, mida ma seletada ei oska ja mis minu elu môjutab ja juhib teatud määral. Ma usun paljudesse väärtustesse mida traditsioonilised usud esindavad ja elan ilma môtlemata nende jägi.
VastaKustutaAga mul on problem päris mitmete nn Jumala teenijatega, kiriku ôpeatajatega, pastorite vôi kes iganes nad on. Kes peaks nagu olema kôigile teistele eeskujuks, andestama, armastama tingimusteta aga selle asemel olen näinud eba inimliku tegevust, vihkamist, mitte môistmist ja oma positsiooni ära kasutamist. Üldiselt hoian igasusgusest organiseeritud usu tegevusest eemale. Kuigi Inglismaal olen tunda saanud et kirik vôib olla toeks kui sa oled üksi ja sa ei pea tingimata usklik olema et sealt tuge saada. Aga no muidugi paljud teised kirikud ei pea Inglise kirikut millekski kuna juba Kuningas Henry ajast on seda muudetud kuidas vajadused on. Mulle see sobib :)
Meenub, et oleme vist seda teemat kunagi varem ka puudutanud :)
KustutaMa usun, et see mida kirjeldad, ongi põhjus miks paljud inimesed organiseeritust usutegevusest eemale hoiavad ja ka viidatud artiklis toovad ohvrid just selle põhjuse välja. Ma arvan nagu Sinagi, et usklik peaks eelkõige oma tegudega näitama, et on jumalakartlik, mitte sõnadega, ja kui teod lähevad sõnadega vastuollu, siis see ei saa õige asi olla. Tihti näen inimesi, kes end usklikuks ei pea, käitumas palju armastusväärsemalt kui nii mõnigi "tõsiusklik".
Minul pole küll jumalat, aga usun karmasse. Seda, et kui teeme kellelegi halba (eriti tahtlikult), siis see tuleb ringiga tagasi. See on füüsikavastane ja kuigi ma olen pigem skeptik, siis usun teatavasse energia ringkäiku. Sisemine moraal on hästi tugev, isegi kui pole seotud kümne käsuga. Aktsepteerin muidugi ka teiste jumalaid/usku.
VastaKustutaMa usun ka omal moel karmat, seda, et mida külvad seda lõikad ja et igal teol on tagajärg.
Kustuta