Maantee-maniakk

Sõidan hilisõhtul Kristiinest Ülemiste poole. Juba seal Endla viadukti all näen selja taga tuttavat logo. Üks hele Toyota istub sisuliselt kukil. Aga kuna oli hämar, veidi tibutas ja sõber oli väga lähedal, siis silm ei seletanud sõiduki numbrimärki ega juhti. Noh, keerasin viadukti alt paremale Tehnika tänavale. Sõidab järgi. Tõstsin kiirust. See annab ka gaasi. Jõudsin juba Pärnu maantee viadukti alla, tüüp ikka elab seljas. Isegi Veerenni ringil ei jätnud mind maha.

Üks suvaline Toyota, mitte kõne all olev subjekt.

Siis hakkas juba üsna vastik. Mõtled ju, et ei tea, kas on tuttav Toyota või võõras? Ja kui on tuttav, siis miks ta lollitab? Ja kui on võõras, siis mis tal viga on? No igatahes, Järvevana teele välja sõitsime koos. Siis mul viskas kopa ette ja ma sõitsin mingist Mazdast mööda, et vähemalt Toyotast lahti saada. Jah, tunnistan, ületasin pisut lubatud kiirust.

Minu õnn ei kestnud kaua. Seistes Ülemiste viadukti all vasakpoolses reas foori taga, näen silmanurgast, kuidas hele Toyota mu kõrvale veereb. Ei olnud tuttav Toyota. Corolla oli. Pealegi hall. Aga isend oli täiesti komm. Selline 35+ , kena habemega ja avalate silmadega. Vaatas mind kurjalt, umbes, et mida ma tal ees töllerdan oma Volvoga. Või siis, et miks ma seadust rikun ja huligaanitsen, kui teel on ometi jäiteoht ja mul alles suverehvid all. Või siis vaatas, et noh, seda oligi arvata, et mingi naine roolis, nii ebastabiilse sõidustiiliga. Sealt läksid meie teed lahku - mina pöörasin vasakule ja tema sõitis mööda Tartu maanteed otse edasi.

Aga ausalt, suhteliselt kõhe on küll, kui sa märkad, et üks auto sul mitu kilomeetrit järel sõidab. No oleks päevasel ajal, siis pole veel lugu. Aga öösel! Endal pole veits imelik või? Nagu, mine koju, onju, ära ahista siin süütuid tütarlapsi!