Aegajalt leian ma kodust üles karbid täis meenutusi möödunud aegadest. Mul on seal kirjakesi, kuivatatud roosiõisi, fotosid ja muud. Hiljuti leidsin ühe sellise karbi, mis oli täis Nipernaadiga seotud mälestusesemeid. Tükk aega vaatasin neid asju. Mõtlesin, et kas mul on enam vaja seda alles hoida? Kirju läbi lugema ei hakanud, polnud vastavat soovi.
Kusagil on mul veel sarnane karbike endise abikaasa kirjadega, mis me enne abiellumist vahetasime. Ja loomulikult on mul alles ka album pulmafotodega. Olgugi, et ma olen olnud ta peale väga vihane, pole ma albumitest isa pilte eemaldanud. Ja nüüd mõtlengi, et on mul seda vaja?
Noh, pulmapildid olen tegelikult natuke laste pärast alles jätnud. Või vähemalt nii ma endale sisendan. Mõtlen, et äkki nad või nende tulevased abikaasad/lapsed kunagi tahavad näha. Ise ma neid pilte heldimusega ei imetle. Nad lihtsalt on. Meenutus minevikusündmustest.
Fotodega on nii nagu on ja kuna on lapsed, siis ilmselt ei näi nende säilitamine veider ja kummaline. Vanade armastuskirjadega on aga pisut teised lood.
Ju ma neid ikka isekusest alles hoian. Saan mõelda, et vähemalt kunagi peeti mindki armastus- ja imetlusväärseks. Ja kes teab kas sellist aega veel tulebki. Ning kui ma neist vanadest mälestustest loobun, siis äkki keegi ei usugi, et kunagi ka mind armastati? Teisest küljest, minevikust kinni hoidmine võib tuleviku jaoks komistuskiviks osutuda. Endale mulle ka tõenäoliselt ei meeldiks, kui uue kallima sokisahtli põhjast esimese armastuse kaotatud kõrvarõnga või postkaardi leiaks.
Kusagil on mul veel sarnane karbike endise abikaasa kirjadega, mis me enne abiellumist vahetasime. Ja loomulikult on mul alles ka album pulmafotodega. Olgugi, et ma olen olnud ta peale väga vihane, pole ma albumitest isa pilte eemaldanud. Ja nüüd mõtlengi, et on mul seda vaja?
Noh, pulmapildid olen tegelikult natuke laste pärast alles jätnud. Või vähemalt nii ma endale sisendan. Mõtlen, et äkki nad või nende tulevased abikaasad/lapsed kunagi tahavad näha. Ise ma neid pilte heldimusega ei imetle. Nad lihtsalt on. Meenutus minevikusündmustest.
Fotodega on nii nagu on ja kuna on lapsed, siis ilmselt ei näi nende säilitamine veider ja kummaline. Vanade armastuskirjadega on aga pisut teised lood.
Ju ma neid ikka isekusest alles hoian. Saan mõelda, et vähemalt kunagi peeti mindki armastus- ja imetlusväärseks. Ja kes teab kas sellist aega veel tulebki. Ning kui ma neist vanadest mälestustest loobun, siis äkki keegi ei usugi, et kunagi ka mind armastati? Teisest küljest, minevikust kinni hoidmine võib tuleviku jaoks komistuskiviks osutuda. Endale mulle ka tõenäoliselt ei meeldiks, kui uue kallima sokisahtli põhjast esimese armastuse kaotatud kõrvarõnga või postkaardi leiaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar