Minu ilulemmikud

Järgneb täiesti mõttetu tibinajutt, selline, mida ma teiste sulest never lugeda ei viitsiks. Niisiis ma ei solvu üldse, kui te lugemise vahele jätate.

Ajaloost nii palju, et meikima hakkasin end küllalt noorena, ehk nii 12aastaselt. Isa ähvardas küll, et ma siis 25aastaselt näen välja nagu 50, aga ma ei tea, praegu ligi neljakümnesena vist veel päriselt kümme aastat vanem välja ei näe. Eks ma olen igasugust jama oma näkku määrinud. Teinud ka neid õudseid patte nagu läinud meigiga magama ja kasutanud vana ripsmetušši. Ja ma pean mainima, et ega mul väga sellist väljakujunenud brändi pole. Olen teatud toodete juurde ikka ja jälle tagasi tulnud, sest need sobivad/meeldivad mulle kõige enam. Palju neid pole, seetõttu üsna lühike postitus tuleb.

Ripsmetušš. See on mul täiesti üks ja ainus, mis aastaid, ehk isegi kümme või rohkem on kindlalt mu lemmik olnud. Olen proovinud erinevaid ja alati sama juurde naasnud. Ta ei määri, tuleb kergesti maha, ei ärrita mu silmi ja ei lähe tükki. Nimelt siis Max Factori Masterpiece Mascara. Hind on tal sõltuvalt 12 kuni 16 euro vahel. Sõltub sellest, kas on mõni kampaania või kust poest täpselt osta. Kulub mul keskmiselt pooleteist kuuga, siis tunnen, et peaks uue ostma.

Jumestuskreem. See on nüüd asi millega ma kõige rohkem katsetanud olen. Aastaid kasutasin Max Factori erinevaid kreeme, Pupa jumestajat, Maybelline (see meeldis mulle kõige vähem). Kuni täiesti juhuslikult soovitas üks teenindaja Kaubamajas Dr Irena Eris Face Zone toonivat päevakreemi. Nii kallist jumestajat polnud mul varem kunagi olnud ja eks ma veidi kahtlesin ka. Aga armusin ülepea. Kuigi ta pole kuigi soodne, siis jätkub mulle temast peaaegu neljaks kuuks, mida ei saa kindlasti väita nende nö odavamate jumestajate kohta. Põhimõtteliselt kulub mul kuus üks 16 eurone Max Factor jumestaja ja seda Irena Erise 40ne eurost jagub neljaks kuuks, pikemas perspektiivis tuleb nii isegi soodsam. Ja mulle tõesti meeldib, et ta pole selline paks ega rasvane nagu need teised jumestajad. Kuna ta on pigem ikkagi kreem, siis ta kaitseb nahka rohkem. Hetkel kasutan ma küll hoopis Body Shopi BB kreemi väikse tooniga, ja ta pole ka hull, samas, mul on selline rasune tunne nahal ja see väga ei meeldi. Kui otsa saab, siis tuleb ikkagi naasta Dr Erise juurde.

Peitekreem. Peitekreeme olen ma ka hirmsasti kasutanud. Mul on üsna ebaühtlane nahk, igasuguseid punnikesi ja pigmendilaike on ja nende varjamiseks olen katsetanud igasuguseid tooteid. Siiani parim on paljude naiste lemmik Yves Saint Lauranti Touche Eclat valgustpeegeldav peitepulk. Samuti, üldse mitte kõige soodsam, aga jätkub ka umbes pooleks aastaks. Ja kui võrrelda teistega, siis ta vähemalt toimib. Peidab ja paneb naha särama.

Põhimõtteliselt mul teisi selliseid absoluutseid lemmikuid pole. Otsin ikka veel head puudrit ja põsepuna ja ega ma muidu nagu eriti palju rohkem midagi oma näkku ei panegi. Mis puudutab kreeme, siis nendega on üldse halvasti. Kuna mul on põhiliselt siiski rasune nahk, siis ma väga kreeme ei fänna. Üldiselt ma pesen ennast Dove dušikreemidega, milles on väidetavalt ka niisutavat kreemi lisatud. Sellest mulle piisab. Mingid kreemid on küll, juhuks kui talvehooajal nahk kuivaks läheb, noh, arvestades, et ma kuni kuus korda nädalas käin trennis ja pärast seda ennast pesen, siis nahk ikka vajab vahel veidi niisutust. Aga need on kõik sellised meh kreemid. Mõni on parem ja teine hullem. Sellist megahead pole veel leidnud. Aga otsin. Ehk kunagi joppab ka sellega.

Lõhnadest võiksin veidi kirjutada küll, sest lõhnad on mulle väga olulised. Endale tundub, et ega ma väga palju erinevaid pole proovinud, aga kui ma paar aastat tagasi käisin Kaubamajas endale uut lõhna otsimas, siis selgus, et mul on ikka mitukümmend erinevat lõhna aastate jooksul olnud, tugevamatest pehmemateni. Ilmselt ma pole mingi erand, aga hästi palju sõltub hommikul tujust, mida ma otsustan endale peale piserdada. Ja nii ongi mul viimaste aastate jooksul põhiliselt kolm lõhna millega ma žongleerin. Üks värske nendeks päevadeks kus ma tahan olla naiselik ja kerge (Lacoste "Pour Femme"), üks puudrine, kui tunnen end pehme ja helgena (Trussardi "My Name") ja siis üks tugev lõhn, kui mul on tuju mehi murda (Lancôme "La Nuit Tresor").

Minu kolm lemmikut.

Lõhnadega on ka see huvitav nüanss, et kuigi mõni lõhn võib mitu aastat täiesti pöördesse ajada, siis ühel hetkel see enam ei tööta. Viskab kopa ette nii-öelda. Ja siis mõtledki, et miks mulle see peldikupoti loputuskasti lõhn nii hirmsasti peale läks? Veel arvan ma, et lõhn on sellevõrra intiimne asi, et seda ei peaks teisele inimesele kinkima. Isegi kui sa lähed poodi ja mõni lõhn jube hea tundub, siis sa ei tea ju kunagi kuidas see kandja nahaga reageerib. Nii võib vabalt juhtuda, et mõni lõhn, mis ühe peal on hullumeelselt võrgutav, lõhnab teise peal nagu kassipiss. Ainult siis võib lõhna kinkida, kui inimene ise on konkreetselt mingi lõhna välja valinud ja ütleb, et vot see, aga nii… tundub liiga risky business. Õnneks keegi mu lähedastest pole nii loll veel onud, et mulle lõhna kinkida ja ma olen selle eest hiiglama tänulik. Ja noh, kui veel üks samm edasi sellel teel astuda, siis lõhna kinkimine on natuke nagu see teema ka, et "mis sa tahad öelda, et ma haisen, vä?" Ühesõnaga, pigem mitte. Või noh, võibolla teised pole nii tundlikud ja neurootilised kui mina, siis kinkige terviseks. Mulle, mulle pole vaja kinkida, ma ise valin oma asjad, eks.