No jah, minu käest ei küsi sageli keegi midagi. Kui just mingi tööalane küsimus pole. Umbes, et kas kommunaalarved on fikseeritud või mitte. Ma vist üldse suhtlen nii piiratud seltskonnaga, et sama küsimust mult mitu erinevat inimest ei küsi. Või oota, seda on küll küsitud, et kuidas ma endale meest ei suuda leida. Noh, mul tegelikult on nüüd vastus olemas ka. Küsige, äkki ma isegi vastan.
Enivei, mis ma tahan öelda on see, et kui mõni blogija või suunamudija alustab oma monoloogi fraasiga "mult on sageli küsitud…" siis suhtun ma sellesse teatud irooniaga. Inimeste põhiprobleem tänapäeval on see, et kedagi ei huvita teiste elu ega tegemised. Kõik tahavad ainult endast rääkida. Ja ma peaksin nüüd sinisilmselt uskuma, et kedagi päriselt huvitab, et mismoodi mõni tibi endal õhtul meiki maha võtab? Eem… tegelt?
Vaadake kasvõi meie konnatiigi kuulsaid ja kummalisi. "See ja too ilmus seltskonda uue silmarõõmuga!", "See ja too vaatas õhtul televiisorit ja sai šoki!", "See ja too pani oma kinnisvara müüki, osta ära!" Kunagi ma ka siiralt uskusin, et oh, meil paparatsid teevad head tööd ja pinnivad kõik salajase info välja. Fakt - need kuulsad ja kummalised saadavad ise "vihjeid" Kroonika sulemeistritele, et ikka pildil püsida.
Ometi juhtub üsna sageli seda, et blogilugejad saadavad mulle teemasid, millest blogida. Ja see on minu meelest hiiglama vahva. Päris tihti ma teengi sellest teema, sest, miks mitte?
Viimane selline ettepanek tuli ühelt pikaajaliselt blogilugejalt, kes on ka varem mulle "vihjeid" saatnud. Väga armas temast ja siinkohal on paslik tänada nii teda kui ka kõiki teisi, kes mind teemadega varustavad.
Teemaks siis Brigitte Susanne Hundi ristiretk anonüümsete kommentaatorite vastu.
Brigitte fenomenist ma aru ei saa. Olen teda paar korda liveis näinud ja selline tavaline tütarlaps, ei torka silma. Tema vlogi ma ei järgi, sest mulle meeldib blogisid lugeda, mitte vaadata ega kuulata. Vahel harva olen tema Power Hit raadio saateid kuulnud ja noh, veidi kriipiv hääl on minu jaoks, ei kutsu kuulama. Long story short - not my cup of tea. AGA. Selles küsimuses olen ma sada protsenti tema poolt. Müts maha julguse ja pealaehakkamise eest. Tubli tüdruk! Täiesti siiralt. Selline mõttetu lahmimine ja poriga loopimine on vastik, vastik, vastik! Mis õigusega sa lähed ja teise kohta selliseid hinnanguid jagad? Kes sind seadis maailma direktoriks? Nagu, päriselt!
90% inimestest keda ma elus kohtan, jätavad mind täiesti ükskõikseks. Ülejäänud kümnest protsendist 90% on need, kes mulle meeldivad ja ma soovin nendega lähemaid suhteid. Ja siis see tilluke protsent mis ka neist üle jääb on need, kellel ma sooviks silmad peast kratsida, jalaga mõnda pehmesse kohta anda ja veel sadat muud moodi võikalt haiget teha. AGA ma ei tee! Ma isegi oma blogis ei halvusta neid. Okei, fain, vahel ma võin siin ventileerida ja kirjutada postitusi millele lugejad vaatavad, et ei tea mis seal nüüd jälle juhtus, aga isegi nii ei tule ma iialgi selle peale, et selle inimese kohta mingeid hinnanguid või laimu levitada. See pole minu koht!
Mul on täpselt kaks korda elus olnud olukord, kus ma olen pärast töökoha kaotust tundnud, et tahaks teha füüsiliselt haiget. Mõlemad korrad olid minu jaoks alandavad ning minu seisukohast hinnatuna ka ebaõiglased. Ma olin mõlemas kohas tegelikult hea töötaja. Põhjused, miks minust lahti taheti saada olid kummaski ettevõttes erinevad, aga ego sai ühtmoodi haiget mõlemal korral. Just teisest kohast minnes olin ma üsnagi ülesköetud. Isegi mitte tingimata enda pärast, vaid kuna suhtumine ettevõttes oli üldiselt selline, et kõik inimesed on ühekordsed salvrätikud, millesse nina nuuskad ja siis minema viskad. Tegelikult ma juba ootasingi et mind lastakse minna. Kui lahkumisavaldus nina alla lükati, siis olin väga rahulik, ütlesin, et võtan mõtlemiseaega enne kui alla kirjutan. Läksin koju, helistasin oma juristile (Nipernaadile), helistasin ka töökaitseinspektsiooni ja selgitasin olukorda. Kaalusin oma olukorda ja otsustasin, et neelan alla. Võit, mille oleksin saanud oleks olnud võrreldes kulutatud ajale ning närvidele niivõrd triviaalne, et see polnud seda väärt. Nüüd, kuigi sellest on juba mitu aastat möödas, mõtlen ma vahel, et see ikkagi kripeldab. Paar sõbrannat töötab mul endiselt samas ettevõttes edasi ja ma näen kuidas nemad elavad läbi samu emotsioone mida mina vahetult enne vallandamist. Ja isegi sellises olukorras, kus mul oleks lõdva randmega võimalik leida 10+ inimest, kes saaksid oma loo rääkida, ei hakka ma oma endist tööandjat mustama. See pole minu asi! Ammugi siis tulen ma selle peale, et hakata mõne võhivõõra inimese kohta kommentaare jagama, kuna mulle ei meeldi tema juuste pikkus, istmiku kuju või mõni elustiili otsus. Kas inimesed tõesti ei mõista, et sõnad võivad täpselt sama palju haiget teha kui rusikahoobid ning teatud mõttes olla isegi kahjustavamad?
Niisiis, ma ei tea, äkki ma eksin, äkki inimesi ikkagi huvitab see, mida teised teevad ja mõtlevad. Huvitab lausa sellevõrra, et lähevad teevad sellest teema ja üksteise võidu kommenteerivad, kes aga jubedamaid asju suudab teise kohta välja mõelda ja öelda. Eks neil mingi okas seal kusagil torgib, kas hinges või siis selles teises kohas, aga ega see ei õigusta mingil juhul vastutustundetut lahmimist.
Enivei, mis ma tahan öelda on see, et kui mõni blogija või suunamudija alustab oma monoloogi fraasiga "mult on sageli küsitud…" siis suhtun ma sellesse teatud irooniaga. Inimeste põhiprobleem tänapäeval on see, et kedagi ei huvita teiste elu ega tegemised. Kõik tahavad ainult endast rääkida. Ja ma peaksin nüüd sinisilmselt uskuma, et kedagi päriselt huvitab, et mismoodi mõni tibi endal õhtul meiki maha võtab? Eem… tegelt?
Vaadake kasvõi meie konnatiigi kuulsaid ja kummalisi. "See ja too ilmus seltskonda uue silmarõõmuga!", "See ja too vaatas õhtul televiisorit ja sai šoki!", "See ja too pani oma kinnisvara müüki, osta ära!" Kunagi ma ka siiralt uskusin, et oh, meil paparatsid teevad head tööd ja pinnivad kõik salajase info välja. Fakt - need kuulsad ja kummalised saadavad ise "vihjeid" Kroonika sulemeistritele, et ikka pildil püsida.
Ometi juhtub üsna sageli seda, et blogilugejad saadavad mulle teemasid, millest blogida. Ja see on minu meelest hiiglama vahva. Päris tihti ma teengi sellest teema, sest, miks mitte?
Viimane selline ettepanek tuli ühelt pikaajaliselt blogilugejalt, kes on ka varem mulle "vihjeid" saatnud. Väga armas temast ja siinkohal on paslik tänada nii teda kui ka kõiki teisi, kes mind teemadega varustavad.
Teemaks siis Brigitte Susanne Hundi ristiretk anonüümsete kommentaatorite vastu.
Brigitte fenomenist ma aru ei saa. Olen teda paar korda liveis näinud ja selline tavaline tütarlaps, ei torka silma. Tema vlogi ma ei järgi, sest mulle meeldib blogisid lugeda, mitte vaadata ega kuulata. Vahel harva olen tema Power Hit raadio saateid kuulnud ja noh, veidi kriipiv hääl on minu jaoks, ei kutsu kuulama. Long story short - not my cup of tea. AGA. Selles küsimuses olen ma sada protsenti tema poolt. Müts maha julguse ja pealaehakkamise eest. Tubli tüdruk! Täiesti siiralt. Selline mõttetu lahmimine ja poriga loopimine on vastik, vastik, vastik! Mis õigusega sa lähed ja teise kohta selliseid hinnanguid jagad? Kes sind seadis maailma direktoriks? Nagu, päriselt!
90% inimestest keda ma elus kohtan, jätavad mind täiesti ükskõikseks. Ülejäänud kümnest protsendist 90% on need, kes mulle meeldivad ja ma soovin nendega lähemaid suhteid. Ja siis see tilluke protsent mis ka neist üle jääb on need, kellel ma sooviks silmad peast kratsida, jalaga mõnda pehmesse kohta anda ja veel sadat muud moodi võikalt haiget teha. AGA ma ei tee! Ma isegi oma blogis ei halvusta neid. Okei, fain, vahel ma võin siin ventileerida ja kirjutada postitusi millele lugejad vaatavad, et ei tea mis seal nüüd jälle juhtus, aga isegi nii ei tule ma iialgi selle peale, et selle inimese kohta mingeid hinnanguid või laimu levitada. See pole minu koht!
Mul on täpselt kaks korda elus olnud olukord, kus ma olen pärast töökoha kaotust tundnud, et tahaks teha füüsiliselt haiget. Mõlemad korrad olid minu jaoks alandavad ning minu seisukohast hinnatuna ka ebaõiglased. Ma olin mõlemas kohas tegelikult hea töötaja. Põhjused, miks minust lahti taheti saada olid kummaski ettevõttes erinevad, aga ego sai ühtmoodi haiget mõlemal korral. Just teisest kohast minnes olin ma üsnagi ülesköetud. Isegi mitte tingimata enda pärast, vaid kuna suhtumine ettevõttes oli üldiselt selline, et kõik inimesed on ühekordsed salvrätikud, millesse nina nuuskad ja siis minema viskad. Tegelikult ma juba ootasingi et mind lastakse minna. Kui lahkumisavaldus nina alla lükati, siis olin väga rahulik, ütlesin, et võtan mõtlemiseaega enne kui alla kirjutan. Läksin koju, helistasin oma juristile (Nipernaadile), helistasin ka töökaitseinspektsiooni ja selgitasin olukorda. Kaalusin oma olukorda ja otsustasin, et neelan alla. Võit, mille oleksin saanud oleks olnud võrreldes kulutatud ajale ning närvidele niivõrd triviaalne, et see polnud seda väärt. Nüüd, kuigi sellest on juba mitu aastat möödas, mõtlen ma vahel, et see ikkagi kripeldab. Paar sõbrannat töötab mul endiselt samas ettevõttes edasi ja ma näen kuidas nemad elavad läbi samu emotsioone mida mina vahetult enne vallandamist. Ja isegi sellises olukorras, kus mul oleks lõdva randmega võimalik leida 10+ inimest, kes saaksid oma loo rääkida, ei hakka ma oma endist tööandjat mustama. See pole minu asi! Ammugi siis tulen ma selle peale, et hakata mõne võhivõõra inimese kohta kommentaare jagama, kuna mulle ei meeldi tema juuste pikkus, istmiku kuju või mõni elustiili otsus. Kas inimesed tõesti ei mõista, et sõnad võivad täpselt sama palju haiget teha kui rusikahoobid ning teatud mõttes olla isegi kahjustavamad?
Niisiis, ma ei tea, äkki ma eksin, äkki inimesi ikkagi huvitab see, mida teised teevad ja mõtlevad. Huvitab lausa sellevõrra, et lähevad teevad sellest teema ja üksteise võidu kommenteerivad, kes aga jubedamaid asju suudab teise kohta välja mõelda ja öelda. Eks neil mingi okas seal kusagil torgib, kas hinges või siis selles teises kohas, aga ega see ei õigusta mingil juhul vastutustundetut lahmimist.
Kommentaarid
Postita kommentaar