Laupäeva õhtu. Sõle tänav. Sõidan Kopli poolt Mustamäele. Minu ees on takso. Hele, circa viisteist aastat vana masin. Tšillib. Sõna otseses mõttes. Sõidab neljakümnega, endal must tossupilv taga. Vahetasin rada, sõitsin mööda ja reastusin ta ette. Sõle ja Paldiski maantee ristil pöörab ta minu järel paremale ja sõidab mööda, jäädes foori taha seisma.
"No milleks on vaja jälle mulle ette pidurdama tulla?"
Foor läheb roheliseks, ma kiirendan (kõik lubatud kiiruse piirides, skaudi ausõna) ja möödun Mercedesest.
Siis sai tal vist hing täis, et mida see lollakas Volvo siin mulle pidevalt ette sõidab, et kas ta siis ei näe, et mul on Mersu.
Kui Mustamäe teele jõudsime, siis lendas must mööda nagu seisvast postist. Korraga hakkas tal millegipärast jube kiire, mis siis, et neli minutit tagasi neljakümnega tudises.
No loomulikult ei jäänud ma ka vaikselt istuma. Ohkasin ja teatasin publikule, et pange tähele mikro p**nis just möödus meist. Ma läheks vist ka närvi kui mingi Moskvich minust mööda sõidaks ja veel mitu korda. Umbes, et - tea oma kohta, pann! Ja ausalt, ma poleks tast üldse mööda sõitnud, kui ta nii neetult aeglaselt poleks töllerdanud. Kui ta Mustamäe teel lõpuks gaasipedaali üles leidis ja 190nega mööda kihutas, ei hakanud ma lolli mängima. Mitte nii nagu tookord selle Porsche Cayennega Vabaduse puiesteel. Aga tookord see mees mõistis nalja, meil oli iga foori taga koos seistes mõlemal irvitus kõrvuni. Ja pärast, kui me juba Pärnu maanteele jõudsime ning kaassõitjaid rohkem, siis ta isegi nagu ootas mu järele. Järelikult tal ikkagi polnud mikro… seesamune, teate küll.
Lapsed küsisid, et kas ma tegelikult ka arvan, et see kuidas autojuht reageerib sellele, kas mõni sõiduk temast mööda kihutab või mitte, näitab midagi, khm, tolle varustuse kohta. Noh, ütleme nii, et arvan küll. Õigemini, see näitab vist rohkem selle kohta, mida isik ise oma varustusest arvab. Näiteks hiljuti sõitsin ühe tuttavaga koos hommikul tööle. Tema oma autos ja mina Vollis. Sõitsin mehest mööda. Ta ei paistnud seda üldse hinge võtvat. No ja arvestades, et ta mingit õnnetu jaapanlasega liikleb, siis järelikult pole tal ka millegi pärast põdeda. Ja seda, et põdeda pole, sellest sain ma ka puht juhuslikult hiljuti teada… Ei, ärge muretsege, seda kõike ei hakanud ma lastele loomulikult edasi kandma. Ma ikkagist daam.
"No milleks on vaja jälle mulle ette pidurdama tulla?"
Foor läheb roheliseks, ma kiirendan (kõik lubatud kiiruse piirides, skaudi ausõna) ja möödun Mercedesest.
Siis sai tal vist hing täis, et mida see lollakas Volvo siin mulle pidevalt ette sõidab, et kas ta siis ei näe, et mul on Mersu.
Kui Mustamäe teele jõudsime, siis lendas must mööda nagu seisvast postist. Korraga hakkas tal millegipärast jube kiire, mis siis, et neli minutit tagasi neljakümnega tudises.
No loomulikult ei jäänud ma ka vaikselt istuma. Ohkasin ja teatasin publikule, et pange tähele mikro p**nis just möödus meist. Ma läheks vist ka närvi kui mingi Moskvich minust mööda sõidaks ja veel mitu korda. Umbes, et - tea oma kohta, pann! Ja ausalt, ma poleks tast üldse mööda sõitnud, kui ta nii neetult aeglaselt poleks töllerdanud. Kui ta Mustamäe teel lõpuks gaasipedaali üles leidis ja 190nega mööda kihutas, ei hakanud ma lolli mängima. Mitte nii nagu tookord selle Porsche Cayennega Vabaduse puiesteel. Aga tookord see mees mõistis nalja, meil oli iga foori taga koos seistes mõlemal irvitus kõrvuni. Ja pärast, kui me juba Pärnu maanteele jõudsime ning kaassõitjaid rohkem, siis ta isegi nagu ootas mu järele. Järelikult tal ikkagi polnud mikro… seesamune, teate küll.
Lapsed küsisid, et kas ma tegelikult ka arvan, et see kuidas autojuht reageerib sellele, kas mõni sõiduk temast mööda kihutab või mitte, näitab midagi, khm, tolle varustuse kohta. Noh, ütleme nii, et arvan küll. Õigemini, see näitab vist rohkem selle kohta, mida isik ise oma varustusest arvab. Näiteks hiljuti sõitsin ühe tuttavaga koos hommikul tööle. Tema oma autos ja mina Vollis. Sõitsin mehest mööda. Ta ei paistnud seda üldse hinge võtvat. No ja arvestades, et ta mingit õnnetu jaapanlasega liikleb, siis järelikult pole tal ka millegi pärast põdeda. Ja seda, et põdeda pole, sellest sain ma ka puht juhuslikult hiljuti teada… Ei, ärge muretsege, seda kõike ei hakanud ma lastele loomulikult edasi kandma. Ma ikkagist daam.
Kommentaarid
Postita kommentaar