"Pärast pulmi"

Kinos käisin üks õhtu, filmi vaatamas. Michell Williams ja Julianne Moore näitlesid. Teisi oli ka.

Noh, mind te teate, mul vaja ilusaid inimesi, siis ma väga ei mõtle, et kas vaadata või mitte, ikka vaatan. Aga see, mis mind ees ootas - wow! Lihtsalt mega wow!

Ega ma kinno minnes väga ei teadnud, mis ees ootab. Treilerist jäi mulje, et mingi psühholoogiline triller. Noh, psühholoogiline oli küll, teatud mõttes, aga mitte triller. Mingit hirmsat tapmist ja tagaajamist ei toimunud. Selline korralik perekonnadraama. Kunagi tehtud otsused, nende tagajärjed, süümepiinad, augud hinges, andestamised, leppimised. Kas need kes on rikkad on sellepärast kohe põhimõtelagedad ja heategijad plekitud? Rasked teemad. Nii lihtne on ju inimesi raamidesse suruda ja neid must-valgena näha. Aga nii jääb endal palju nüansse tajumata ja hinge jääb ka õõnes tunne.

Mulle väga-väga meeldis. Kohe tohutult. Tundus, et teistele ka. Saal istus veel tükk aega peale lõputiitreid lummatult oma kohal. Minul oli jälle see tunne, et tahaks hirmsasti plaksutada. Eestlane minus sai võitu.