Hiljuti oli mul mõnevõrra kummaline vestlus ühe tuttavaga. Teate, ärge parem küsige, et kust ma üldse selliseid inimesi leian ja miks nendega vestlustesse langen, ise ka imestan. Aga ju siis on nii, et meie ühiskonnas meeldib inimestel rääkida, aga nad ei kuula eriti. Ja noh, siis kui mina kuulan, sest mul ju vaja blogimaterjali, eks ole, siis nad räägivadki kõik puhtsüdamlikult ära. Ja mina siis kuulan seal, kulmud kuklas ja püüan aru saada, et kuidas ma jälle ennast suutsin ajuvabasse olukorda nihverdada. Elu!
Anyhoo, et siis üks meessoost tuttav, saadab mulle pilte oma ekskallimatest, üks bimbo teise järgi. Ei, selles mõttes, et väga ilusad naised, VÄGA ilusad, noh ikka Charlize Theron ja Mila Kunis ilusad, eks ole. Noh, piltidel on veidi selline, khm, eksponeeriv nüanss sees, aga ma olen üldse siin vanas ruudulises jõhvseelikus nunn, onju, mis ma ka tean kuidas kombekas on ja nii. No ja siis mainib veel, et ta on olnud ligi 400 naisega. Nagu… kuidas? Ma ei tea kas ma nii palju naisi üldse elus kohanudki olen. Ja tema lausa kõigi pealt üle käinud.
Küsisin siis, et kust ta üldse teab, et nii palju olnud, et tal mingi klade või, kuhu riste tõmbab, sest ikkagi 400 on üsna suur arv mu meelest. Selle peale ütles, et kuni 150neni luges ja sealt edasi läks lugemine sassi. "Noh, äkki siis ikkagi pole 400, äkki on ainult 250?" Ei, ikka talle tundub, et umbes nelisada peaks olema. Hää küll, ma ei hakka ka siin fantaasiaid lammutama, minu arust isegi see number, pärast mida matemaatika veits lonkama hakkas, on juba hiiglaslik. Aga kust siis sellised naised leitakse? Tõsiselt? Küsisingi talt. Midagi ähmast sain vastuseks, umbes et pubid, klubid, baar.
Ütleme, et minu jaoks mitte tõsiseltvõetav mees. Mitte isegi tingimata partnerite rohkuse tõttu, sest ma tõesti ei mõista hukka. Tõesti. Paneb kulmu kergitama, seda küll, aga paljugi mis. Kuna mata nagunii tal nõrk, äkki ta paari nulliga näituseks eksis. Ja isegi kui ei eksinud, siis noh, mis kvaliteeti sa ikka sellisetest suhetest taga ajad?
Mind pani mõtlema hoopis muu. Naised nimelt. Need jõhkralt ilusad naised. No kohe päriselt, mul ikka sahtel veeres lahti ja silmanurka kerkis pisar, sest sellist ilu igapäevaselt ei näe. Miks nii ilusad naised lasevad ennast nii tühiselt kohelda? Ei maksa mulle rääkida seda, et kõik naised ei otsigi üldse midagi tõsist ja et ajad on muutunud ning naised mõtlevad/tunnevad/käituvad nagu mehed ja et rohkem on parem kui vähem ning et mehed eelistavadki "kogemustega" partnereid või midaiganes. Jah, ma usun, et kõik see võib nii olla, aga 400!!! Ja noh, see mees ei ole selline murdja ka nüüd. Täiesti tavaline, mittemidagiütleva välimusega ja klišeedest kubisevate "elutõdede" pajatamisega. Ja ta muidu on ilgelt truu, aga palun pliiz saada mulle pesupilt. Ma saatsin. Pildi pesust. Selle siin all.
Oota, läks veidi lappama, mida ma öelda tahtsin on see, et naistel on ikka hirmuäratavalt madal enesehinnang, kui nad ennast nii odavalt lasevad kohelda. Ausalt, see teeb mind väga kurvaks. Sest palun selgitage mulle, kuidas nende naiste väärtus tõuseb, kui nad igal suvalisel lasevad endast üle käia? Ei, tõsiselt? Et mehed hindavad neid rohkem, sest nad ei pirtsuta? Või nad ise tunnevad, et iga kogemus rikastab ning muudab neid kvaliteetsemaks inimeseks? Vabandan juba ette, aga ma tean küll kõigest ühte eriala, kus sellised kogemused kasuks tulevad.
See oleks ju umbes sama, et ma peaks kõik maailma hamburgerid ja veinid ära proovima, et ennast selle koha pealt eksperdiks pidada. Olgem ausad, kui sa sööd halba burgerit või jood halba veini, isegi kui esimest korda elus, küll sa sellest aru saad, et see tegelikult hea pole. Ja samamoodi võib see elu esimene burger/vein ka väga hea olla. Ikka ju tead mis sulle meeldib, juba lõhnast, välimusest ja tekstuurist, ilma et hambad sisse peaksid lööma või pudeli tühjaks kummutama. Vahel, jah, miks mitte, suurest näljast/janust teed ka meeleheitlike otsuseid. Aga sorry, mitte 400 korda! Teisest küljest, kui ma juba tean, mis mulle meeldib, siis tõesti, võingi kolmteist aastat järjest iga päev kolm korda päevas seda sama burgerit süüa ja veini juua, üldse ei tüdine. Kui nii palju erinevaid burgereid ja veini sisse ahmida, kas siis endal ei lähe juba sassi, et milline see üldse hea oli ja mis mitte nii väga? Ja koppa ei viska ette kõigist nendest pihvidest ja viinamarjadest? Mis su kehast üldse nii järele jääb, kui nii palju solki endale sisse kühveldad? Oskad seda tõeliselt puhast, mahe, gurmee toitu/jooki enam ära tunda ja hinnata? Ja hea küll, ma olen kuulnud, et meeste jaoks pole olemas halba… eem… noh, ütleme…. veini, on ainult vähe… teate küll… veini. Aga kas naistel siis ka või? Olen ma tõesti mingi rariteet, kui ma parem üldse… veini ei joo, kui mõnda Late Harvesti või Manastõrskaja Izbad sisse kaanin? Või pole need teised naised hea aastakäigu Pinot Noiri saanudki ja arvavad, et Manastõrskaja ongi kõik mida pakutakse? Et nad ei oska paremat soovidagi, ja parem väike surin sees, vahet pole millest, kui üldse mitte?
Anyhoo, et siis üks meessoost tuttav, saadab mulle pilte oma ekskallimatest, üks bimbo teise järgi. Ei, selles mõttes, et väga ilusad naised, VÄGA ilusad, noh ikka Charlize Theron ja Mila Kunis ilusad, eks ole. Noh, piltidel on veidi selline, khm, eksponeeriv nüanss sees, aga ma olen üldse siin vanas ruudulises jõhvseelikus nunn, onju, mis ma ka tean kuidas kombekas on ja nii. No ja siis mainib veel, et ta on olnud ligi 400 naisega. Nagu… kuidas? Ma ei tea kas ma nii palju naisi üldse elus kohanudki olen. Ja tema lausa kõigi pealt üle käinud.
Küsisin siis, et kust ta üldse teab, et nii palju olnud, et tal mingi klade või, kuhu riste tõmbab, sest ikkagi 400 on üsna suur arv mu meelest. Selle peale ütles, et kuni 150neni luges ja sealt edasi läks lugemine sassi. "Noh, äkki siis ikkagi pole 400, äkki on ainult 250?" Ei, ikka talle tundub, et umbes nelisada peaks olema. Hää küll, ma ei hakka ka siin fantaasiaid lammutama, minu arust isegi see number, pärast mida matemaatika veits lonkama hakkas, on juba hiiglaslik. Aga kust siis sellised naised leitakse? Tõsiselt? Küsisingi talt. Midagi ähmast sain vastuseks, umbes et pubid, klubid, baar.
Ütleme, et minu jaoks mitte tõsiseltvõetav mees. Mitte isegi tingimata partnerite rohkuse tõttu, sest ma tõesti ei mõista hukka. Tõesti. Paneb kulmu kergitama, seda küll, aga paljugi mis. Kuna mata nagunii tal nõrk, äkki ta paari nulliga näituseks eksis. Ja isegi kui ei eksinud, siis noh, mis kvaliteeti sa ikka sellisetest suhetest taga ajad?
Mind pani mõtlema hoopis muu. Naised nimelt. Need jõhkralt ilusad naised. No kohe päriselt, mul ikka sahtel veeres lahti ja silmanurka kerkis pisar, sest sellist ilu igapäevaselt ei näe. Miks nii ilusad naised lasevad ennast nii tühiselt kohelda? Ei maksa mulle rääkida seda, et kõik naised ei otsigi üldse midagi tõsist ja et ajad on muutunud ning naised mõtlevad/tunnevad/käituvad nagu mehed ja et rohkem on parem kui vähem ning et mehed eelistavadki "kogemustega" partnereid või midaiganes. Jah, ma usun, et kõik see võib nii olla, aga 400!!! Ja noh, see mees ei ole selline murdja ka nüüd. Täiesti tavaline, mittemidagiütleva välimusega ja klišeedest kubisevate "elutõdede" pajatamisega. Ja ta muidu on ilgelt truu, aga palun pliiz saada mulle pesupilt. Ma saatsin. Pildi pesust. Selle siin all.
Oota, läks veidi lappama, mida ma öelda tahtsin on see, et naistel on ikka hirmuäratavalt madal enesehinnang, kui nad ennast nii odavalt lasevad kohelda. Ausalt, see teeb mind väga kurvaks. Sest palun selgitage mulle, kuidas nende naiste väärtus tõuseb, kui nad igal suvalisel lasevad endast üle käia? Ei, tõsiselt? Et mehed hindavad neid rohkem, sest nad ei pirtsuta? Või nad ise tunnevad, et iga kogemus rikastab ning muudab neid kvaliteetsemaks inimeseks? Vabandan juba ette, aga ma tean küll kõigest ühte eriala, kus sellised kogemused kasuks tulevad.
See oleks ju umbes sama, et ma peaks kõik maailma hamburgerid ja veinid ära proovima, et ennast selle koha pealt eksperdiks pidada. Olgem ausad, kui sa sööd halba burgerit või jood halba veini, isegi kui esimest korda elus, küll sa sellest aru saad, et see tegelikult hea pole. Ja samamoodi võib see elu esimene burger/vein ka väga hea olla. Ikka ju tead mis sulle meeldib, juba lõhnast, välimusest ja tekstuurist, ilma et hambad sisse peaksid lööma või pudeli tühjaks kummutama. Vahel, jah, miks mitte, suurest näljast/janust teed ka meeleheitlike otsuseid. Aga sorry, mitte 400 korda! Teisest küljest, kui ma juba tean, mis mulle meeldib, siis tõesti, võingi kolmteist aastat järjest iga päev kolm korda päevas seda sama burgerit süüa ja veini juua, üldse ei tüdine. Kui nii palju erinevaid burgereid ja veini sisse ahmida, kas siis endal ei lähe juba sassi, et milline see üldse hea oli ja mis mitte nii väga? Ja koppa ei viska ette kõigist nendest pihvidest ja viinamarjadest? Mis su kehast üldse nii järele jääb, kui nii palju solki endale sisse kühveldad? Oskad seda tõeliselt puhast, mahe, gurmee toitu/jooki enam ära tunda ja hinnata? Ja hea küll, ma olen kuulnud, et meeste jaoks pole olemas halba… eem… noh, ütleme…. veini, on ainult vähe… teate küll… veini. Aga kas naistel siis ka või? Olen ma tõesti mingi rariteet, kui ma parem üldse… veini ei joo, kui mõnda Late Harvesti või Manastõrskaja Izbad sisse kaanin? Või pole need teised naised hea aastakäigu Pinot Noiri saanudki ja arvavad, et Manastõrskaja ongi kõik mida pakutakse? Et nad ei oska paremat soovidagi, ja parem väike surin sees, vahet pole millest, kui üldse mitte?
Kommentaarid
Postita kommentaar