Ei, ma ei ütle, et armastan.
Trambin jalgu ja raputan kurjalt pead.
Lihtsalt hinges on suur rahu.
Nagu kõik killud oleks lõpuks paika langenud, soomused mu silmilt kukkunud ja kõik on nii avar, helge ja selge.
Aga see pole armastus. Mkm.
Kolm suurt tunnet on mul olnud….
Esimene juhtus nagu muuseas, kuidagi pingutamata ja iseenesest.
Kaua hoidsin sellest kinni.
Sellest lahti lasta oli väga valus.
Selle kaotamine läks mulle maksma identiteedi. Vähemalt ajutiselt.
Lõpuks, aastaid ja palju valu hiljem, ma leidsin end taas. Leidsin end, ühe teise armastuse tagajärjel…
See teine tunne, see kargas ligi ootamatult ja võimsalt.
Rabas mind, sakutas ühte ja teistpidi, tõstis üles ja trampis maha, andis mulle lahkudes kõrvakiilu ja siis käis aastaid põske silitamas.
Mulle näis, et ainult sedasorti tunne saabki õige olla. Ja olin nii õnnelik/tänulik, et üldse seda kogesin, mis siis, et lõpuks ilma jäin, aga näis, et selle kogemine on siiski väärtus, miski mida paljud üldse kordagi oma elus ei koge ja mis mind nende pärast väga nukraks tegi.
Aga selline tunne on ääretult enesehävituslik. Seetõttu on hea, et ta kestma ei jää. Korraks võib, aga mitte lõputult.
Pärast seda saabus tühjus.
Tühjus oli väga hirmus.
See neelas koguni.
Mõtled küll, et issand-jumal-ma-ei-või-enam-seda-oma-katkist-südant-lappida-paikasid-on-rohkem-kui-südant-ennast.
Aga tühjus on veel hullem.
Miljon korda hullem.
Ja siis selles tühjuses tekivad täiesti teistsugused hirmud. Kirjeldamatud.
Ja nendest hirmudest sünnivad teod. Kirjeldamatult meeleheitlikud….
Ja siis tuli rahu.
See kolmas tunne. See mittearmastus.
Ega ta kohe ühekorraga tulnud.
Ikka nii, pisitasa. Üks samm korraga.
Vahel tegi ka paar tagurpidi käiku, eksis nurga taha ja tegi muid trikke.
Aga kui ta lõpuks vaikselt kohale hiilis, tassikese piparmünditeed keetis, ennast sohvanurka pleedi alla kerra tõmbas, siis oligi kõik korraga hästi.
Lihtsalt nii. Ilma igasuguse draamata. Täiesti vaikselt ja ilma kärata. Umbes, et ma nüüd tulin, pole vaja minu jaoks püsti tõusta ega endale tüli teha. Ma natuke istun siin, vaatan Netflixist zombifilme kuni sa oma pea mu sülle paned ja oma igavaid raamatuid loed.
Tea, kas tuleb ka neljas ja viies selline tunne ja mis näoga need veel olema saavad, või äkki see viimane võiks nüüd jääda sinna kus ta on, vaikselt ja ilma fiaskota, vaadata oma filme ja lasta mul mu igavaid raamatuid lugeda…
Trambin jalgu ja raputan kurjalt pead.
Lihtsalt hinges on suur rahu.
Nagu kõik killud oleks lõpuks paika langenud, soomused mu silmilt kukkunud ja kõik on nii avar, helge ja selge.
Aga see pole armastus. Mkm.
Kolm suurt tunnet on mul olnud….
Esimene juhtus nagu muuseas, kuidagi pingutamata ja iseenesest.
Kaua hoidsin sellest kinni.
Sellest lahti lasta oli väga valus.
Selle kaotamine läks mulle maksma identiteedi. Vähemalt ajutiselt.
Lõpuks, aastaid ja palju valu hiljem, ma leidsin end taas. Leidsin end, ühe teise armastuse tagajärjel…
See teine tunne, see kargas ligi ootamatult ja võimsalt.
Rabas mind, sakutas ühte ja teistpidi, tõstis üles ja trampis maha, andis mulle lahkudes kõrvakiilu ja siis käis aastaid põske silitamas.
Mulle näis, et ainult sedasorti tunne saabki õige olla. Ja olin nii õnnelik/tänulik, et üldse seda kogesin, mis siis, et lõpuks ilma jäin, aga näis, et selle kogemine on siiski väärtus, miski mida paljud üldse kordagi oma elus ei koge ja mis mind nende pärast väga nukraks tegi.
Aga selline tunne on ääretult enesehävituslik. Seetõttu on hea, et ta kestma ei jää. Korraks võib, aga mitte lõputult.
Pärast seda saabus tühjus.
Tühjus oli väga hirmus.
See neelas koguni.
Mõtled küll, et issand-jumal-ma-ei-või-enam-seda-oma-katkist-südant-lappida-paikasid-on-rohkem-kui-südant-ennast.
Aga tühjus on veel hullem.
Miljon korda hullem.
Ja siis selles tühjuses tekivad täiesti teistsugused hirmud. Kirjeldamatud.
Ja nendest hirmudest sünnivad teod. Kirjeldamatult meeleheitlikud….
Ja siis tuli rahu.
See kolmas tunne. See mittearmastus.
Ega ta kohe ühekorraga tulnud.
Ikka nii, pisitasa. Üks samm korraga.
Vahel tegi ka paar tagurpidi käiku, eksis nurga taha ja tegi muid trikke.
Aga kui ta lõpuks vaikselt kohale hiilis, tassikese piparmünditeed keetis, ennast sohvanurka pleedi alla kerra tõmbas, siis oligi kõik korraga hästi.
Lihtsalt nii. Ilma igasuguse draamata. Täiesti vaikselt ja ilma kärata. Umbes, et ma nüüd tulin, pole vaja minu jaoks püsti tõusta ega endale tüli teha. Ma natuke istun siin, vaatan Netflixist zombifilme kuni sa oma pea mu sülle paned ja oma igavaid raamatuid loed.
Tea, kas tuleb ka neljas ja viies selline tunne ja mis näoga need veel olema saavad, või äkki see viimane võiks nüüd jääda sinna kus ta on, vaikselt ja ilma fiaskota, vaadata oma filme ja lasta mul mu igavaid raamatuid lugeda…
Kommentaarid
Postita kommentaar