Lugesin Marca raamatukokkuvõtet ja mõtteid selle ümber. See postitus lohutas mind hullult.
Teie, kes olete juba mõnda aega mu lugusid lugenud, olete ilmselt suuremal või väiksemal määral kursis ka sellega, et mu pesamuna, koodnimega üllatusmuna, AKA Kärbes (heal lapsel mitu nime!) armastab aeg-ajalt ümbritsevaid inimesi šokeerida sellega, et ähvardab end ära tappa.
Enne, kui te mind taaskord (osaliselt kindlasti ka õigustatult) hoolimatuks ja südametuks emaks/inimeseks tituleerite, tahan öelda seda, et loomulikult ei pea ma normaalseks seda, et 11-aastane end tappa ähvardab. See on häiriv. Ja, jah, me oleme sellest ka kodus rääkinud.
Mis on kuti reaktsioon? Ta naerab. Itsitab. Siis kui klassijuhataja esimest korda helistas ja paanikas oli, et lapse suust sellised ennekuulmatud ähvardused, siis ma võin mürki võtta, et ma nägin lapse silmis helki nimega "lollid usuvad ka kõike, täitsa hale!". Seega, andke andeks, aga ma tõesti ei suuda seda tõsiselt võtta. Ja ma olen näinud, et kui ma selle manipulatsiooniga kaasa lähen ja hakkan ninnu-nännutama ja rääkima sellest kui armas ja kallis ja midaiganes ta on, siis ta saab ainult hoogu juurde ja tõmbab ennast täiega käima. Siiani on parim taktika ignoreerimine.
No ja siis ma lugesin Marca postitust ja see kamakas, mis mu südame pealt maha veeres… ohhhh! Selline tunne, et Kärbes on salaja Elton Johni elulugu lugenud, nagu see oleks mõni DIY käsiraamat draamakuningannadele. Ma ei taha siin väita, et Kärbes on mul mõni avastamata geenius või tulevane virtuoos, aga draamamaama on ta küll. Ma võiks moepärast osa vastutust endale võtta ja öelda, et kännud ja kärbsed, eks ole, aga noh, minus on vist ikkagi sellevõrra palju introverti, et draamat teen ma võrdlemisi tagasihoidlikult. See eest võin ma rääkida lugusid põlvkond vanematest kändudest, mis jätavad vana Eltoni kohmetusest nurka häbenema. Aga kuna mul nende sugulastega pidevalt mõni suleline kitkuda, siis las ta jääb mõneks teiseks korraks.
Kärbsele jutustasin ka Marca postituse ümber. Noorsand sai väga lõbustatud.
Teie, kes olete juba mõnda aega mu lugusid lugenud, olete ilmselt suuremal või väiksemal määral kursis ka sellega, et mu pesamuna, koodnimega üllatusmuna, AKA Kärbes (heal lapsel mitu nime!) armastab aeg-ajalt ümbritsevaid inimesi šokeerida sellega, et ähvardab end ära tappa.
Enne, kui te mind taaskord (osaliselt kindlasti ka õigustatult) hoolimatuks ja südametuks emaks/inimeseks tituleerite, tahan öelda seda, et loomulikult ei pea ma normaalseks seda, et 11-aastane end tappa ähvardab. See on häiriv. Ja, jah, me oleme sellest ka kodus rääkinud.
Mis on kuti reaktsioon? Ta naerab. Itsitab. Siis kui klassijuhataja esimest korda helistas ja paanikas oli, et lapse suust sellised ennekuulmatud ähvardused, siis ma võin mürki võtta, et ma nägin lapse silmis helki nimega "lollid usuvad ka kõike, täitsa hale!". Seega, andke andeks, aga ma tõesti ei suuda seda tõsiselt võtta. Ja ma olen näinud, et kui ma selle manipulatsiooniga kaasa lähen ja hakkan ninnu-nännutama ja rääkima sellest kui armas ja kallis ja midaiganes ta on, siis ta saab ainult hoogu juurde ja tõmbab ennast täiega käima. Siiani on parim taktika ignoreerimine.
No ja siis ma lugesin Marca postitust ja see kamakas, mis mu südame pealt maha veeres… ohhhh! Selline tunne, et Kärbes on salaja Elton Johni elulugu lugenud, nagu see oleks mõni DIY käsiraamat draamakuningannadele. Ma ei taha siin väita, et Kärbes on mul mõni avastamata geenius või tulevane virtuoos, aga draamamaama on ta küll. Ma võiks moepärast osa vastutust endale võtta ja öelda, et kännud ja kärbsed, eks ole, aga noh, minus on vist ikkagi sellevõrra palju introverti, et draamat teen ma võrdlemisi tagasihoidlikult. See eest võin ma rääkida lugusid põlvkond vanematest kändudest, mis jätavad vana Eltoni kohmetusest nurka häbenema. Aga kuna mul nende sugulastega pidevalt mõni suleline kitkuda, siis las ta jääb mõneks teiseks korraks.
Kärbsele jutustasin ka Marca postituse ümber. Noorsand sai väga lõbustatud.
Kommentaarid
Postita kommentaar