Tagaotsitav

Käisin mõni aeg tagasi uut dokumenti taotlemas. Viis aastat sai kuidagi nii ruttu läbi seekord! Kenasti broneerisin internetis aja ära, laekusin kohale, suunati fotot tegema (pahandasin niimõndagi kannatlikku ootajat, et ilma järjekorrata end vahele pressisin) ja sõrmejälgi andma.

Tegin kohe päris mitu fotot. Ütleb mulle meeldiv naishääl, et tõstke pea kõrgemale, ja kõrgemale ja veel kõrgemale. Maitea, kaheksa korda vist käskis kõrgemale tõsta. Lõpuks ütleb, et vaadake kaamerasse. Aga see kaamera oli ju tunduvalt madalamal kui minu pea selleks ajaks tõusnud on. Fotole jäin ma auto esituledesse vahtiva hirmunud emahirve pilguga, kes ühe suunurgaga surma üle irvitab. Ei noh, mis siis ikka, teeme veel. Tegime veel, veel hullem pilt jäi! Sellel olin ma ilma irveta ja nägin välja nagu mõni viiekümneaastane lapsepilastajast asotsiaalne kurjategija.

Hakkasin naerma. Kolmandat pilti ma teha ei viitsinud, niigi seal kodanikud sügelesid ja köhatasid kardina taga. Mõtlesin, et see on ju ainult dokumendifoto, kes seda ikka nii väga näeb. Ainult siis on oht, et avalikkuseni jõuab, kui mõni mu andunud blogilugejaist maniakiks osutab, valge mahtuniversaali pagassi viskab ja mõnda madalasse kraavi matab. Aga hoiame nüüd kõik koos pöialt, et politseikroonikas siis ikkagi mõnd Tatjana tehtud fotod kasutatakse. Muidu inimesed vaatavad, et see on ise mõni kahtlane tüüp, pole teda mõtet tagagi otsida.