24.11. pärast järjekordset nutuhoogu, pidin endale tunnistama, et mul vist ikkagi on depressioon. Olin terve nädalavahetuse kodus passinud, söönud igasugust rämpsu ja klaasistunud pilgul telekat vahtinud. Mitte miski polnud juba nädalaid mulle tõelist rõõmu pakkunud. Olin end sundinud trenni minema, inimestega suhtlema, isegi blogi pidama. Asjad, mida ma muidu armastan, ei vaimustunud mind üldse. Tundsin kuidas väärtusetusetunne mind enda alla matab. Otsustasin, et ma ei hakka seekord tugev olema. Õigemini, ma ei hakka tugevust teesklema. Tugev pidin ma nagunii olema, aga pidasin õigeks olla nõrk esiteks, et ma siis saaksin edaspidi olla tugev.
25.11. Hakkasin broneerima endale psühhiaatri vastuvõtuaega. Lootusetu juhtum. Telefonile ei vastata. Online broneeringutelt tulevad tagasi meilid, et selleks aastaks nad enam uusi kliente ei registreeri. Ja ma ei hakanud tasuta vastuvõtuaegadega isegi jändama. Korraks vihastasin. Et mida krdit, eks ole! Ma maksan makse, teen kõik endast sõltuva, et terve olla, ei kurna asjatult haigekassa süsteemi oma olematute probleemide ja iga nohu peale ei tõtta perearsti juurde, ja nüüd kui ma päriselt vajan abi, kui ma juba põhimõtteliselt olen nii kaugele viidud, et ma jälle ei näe seda pagana valgust seal tunneli lõpus ja mõte, et "maailm ongi minuta parem pleiss" ei lähe kuidagi üle, siis ei saa ma isegi tasulist aega arsti juurde? Oota, kus olid need, kes imestasid, miks meil enesetapud nii levinud on, ah? Selleks, et saada arsti juurde - kohe - pead sa vähemalt natukene oma veene lõikuma, siis võetakse tõsiselt. Aga äkki mõnel juhtub, noh, pole praktikat või nii, ja lõikab veidi valesti. Või ei jõua kiirabi õigel ajal kohale, sest oli vaja kusagil Kopli liinidel mõnd süstivat narkomaani elule turgutada.
Kui ma olin natuke rahunenud, siis hakkasin mõtlema, et aga äkki mul polegi seda vaja? Elus on ikka nii, et see mille vastu sa võitled jääb püsima. Äkki ma lihtsalt olen, kulgen, vaatan mis juhtub. Ehk läheb ise üle? Nagunii Paljas Porgand väitis, et depressioon on väljamõeldud haigus. Suurem osa mu tuttavatest ütleks ka kohe, et see on minu järjekordne tähelepanu õngitsemise etteaste. Et ei tea mis põhjused mul üldse nukrutseda on? Ilus, noor, terve, materiaalselt kindlustatud inimene. Ära luiska ennast põnevamaks, kui sa tegelikult oled! Et äkki nii?
Igatahes, mõtlen palju häid mõtteid, nuusutan oma küünlaid ja olen tugev edasi. Terariistadest hoian ka eemale.
25.11. Hakkasin broneerima endale psühhiaatri vastuvõtuaega. Lootusetu juhtum. Telefonile ei vastata. Online broneeringutelt tulevad tagasi meilid, et selleks aastaks nad enam uusi kliente ei registreeri. Ja ma ei hakanud tasuta vastuvõtuaegadega isegi jändama. Korraks vihastasin. Et mida krdit, eks ole! Ma maksan makse, teen kõik endast sõltuva, et terve olla, ei kurna asjatult haigekassa süsteemi oma olematute probleemide ja iga nohu peale ei tõtta perearsti juurde, ja nüüd kui ma päriselt vajan abi, kui ma juba põhimõtteliselt olen nii kaugele viidud, et ma jälle ei näe seda pagana valgust seal tunneli lõpus ja mõte, et "maailm ongi minuta parem pleiss" ei lähe kuidagi üle, siis ei saa ma isegi tasulist aega arsti juurde? Oota, kus olid need, kes imestasid, miks meil enesetapud nii levinud on, ah? Selleks, et saada arsti juurde - kohe - pead sa vähemalt natukene oma veene lõikuma, siis võetakse tõsiselt. Aga äkki mõnel juhtub, noh, pole praktikat või nii, ja lõikab veidi valesti. Või ei jõua kiirabi õigel ajal kohale, sest oli vaja kusagil Kopli liinidel mõnd süstivat narkomaani elule turgutada.
Kui ma olin natuke rahunenud, siis hakkasin mõtlema, et aga äkki mul polegi seda vaja? Elus on ikka nii, et see mille vastu sa võitled jääb püsima. Äkki ma lihtsalt olen, kulgen, vaatan mis juhtub. Ehk läheb ise üle? Nagunii Paljas Porgand väitis, et depressioon on väljamõeldud haigus. Suurem osa mu tuttavatest ütleks ka kohe, et see on minu järjekordne tähelepanu õngitsemise etteaste. Et ei tea mis põhjused mul üldse nukrutseda on? Ilus, noor, terve, materiaalselt kindlustatud inimene. Ära luiska ennast põnevamaks, kui sa tegelikult oled! Et äkki nii?
Igatahes, mõtlen palju häid mõtteid, nuusutan oma küünlaid ja olen tugev edasi. Terariistadest hoian ka eemale.
Kommentaarid
Postita kommentaar