Ma lihtsalt pean jagama või vähemasti enda jaoks talletama. Ei, see pole üldse uus hõljuk-ratas, täiesti vana, kellegi roostetanud, kriuksuva stangega ja maha libisenud ketiga. Aga mul kuidagi joppas, lonkisin mööda teed üks päev koju ja miski justkui sillerdas korra tänavalaterna valguses. Veits kiire oli küll, aga astusin siiski kaema. Ja seal ta lebas, umbrohu sees, nõgeste keskel, nukker ja maha jäetud.
Ärevus möödunu pärast ja mure tuleviku ees. Nad mõlemad on mu alatised kaaslased. Vahel astuvad mõlemad korraga läbi ja korraldavad pralle. Joovad ennast odavast puskarist deliiriumisse ja hakkavad mulle ajudele käima. Lahti ka ei saa neist. Oleks, et nad siis vaikselt diivaninurka ära vajuks ja mul ka magada laseks, aga ei, neil on vaja asju korraldada. Isekeskis nad ka läbi ei suuda saada. Õudne kuidas nad esinevad! Astuvad jalgupidi diivanile ja lõugavad üksteise võidu.
Ja seetõttu oli puhas õnn, et ma ikkagi toda ratast sinna nõgeste vahele uurima läksin. Oli küll hirmus ja trööstitu teine, aga ikkagi olemas. Vaatasin, et raam on hea ja veidi nokitsedes ehk saab asjagi. Võtsin ta käe kõrvale ja veeretasin kodu poole. Mõtlesin, et homme on ju uus päev. Täna, jah, täna läks veidi s*tasti. Oli ühte ja teist. Aga homme on ju täiesti tutikas päev. Unustan tänase ära ja proovin homme paremini. Küll homne päev muretseb enese eest. Seepeale kriuksus kaherattaline rõõmsalt ja ma mõtlesin, et pean jäädvustama selle. Mis siis, et vana ja natuke piinlik, aga toimib. Vähemalt natuke. Kasvõi korraks. Ja eks need hõljuk-rattad ka varsti leiutatakse ja siis on juba palju parem. Onju? Peab ju olema, eks?
Ärevus möödunu pärast ja mure tuleviku ees. Nad mõlemad on mu alatised kaaslased. Vahel astuvad mõlemad korraga läbi ja korraldavad pralle. Joovad ennast odavast puskarist deliiriumisse ja hakkavad mulle ajudele käima. Lahti ka ei saa neist. Oleks, et nad siis vaikselt diivaninurka ära vajuks ja mul ka magada laseks, aga ei, neil on vaja asju korraldada. Isekeskis nad ka läbi ei suuda saada. Õudne kuidas nad esinevad! Astuvad jalgupidi diivanile ja lõugavad üksteise võidu.
 |
Eilne sai läbi ja oli jube.
Täna on uus värske päev, kus ma saan asju täiesti unikaalsel ja kordumatul moel pekki keerata. Juhuu!
|
Ja seetõttu oli puhas õnn, et ma ikkagi toda ratast sinna nõgeste vahele uurima läksin. Oli küll hirmus ja trööstitu teine, aga ikkagi olemas. Vaatasin, et raam on hea ja veidi nokitsedes ehk saab asjagi. Võtsin ta käe kõrvale ja veeretasin kodu poole. Mõtlesin, et homme on ju uus päev. Täna, jah, täna läks veidi s*tasti. Oli ühte ja teist. Aga homme on ju täiesti tutikas päev. Unustan tänase ära ja proovin homme paremini. Küll homne päev muretseb enese eest. Seepeale kriuksus kaherattaline rõõmsalt ja ma mõtlesin, et pean jäädvustama selle. Mis siis, et vana ja natuke piinlik, aga toimib. Vähemalt natuke. Kasvõi korraks. Ja eks need hõljuk-rattad ka varsti leiutatakse ja siis on juba palju parem. Onju? Peab ju olema, eks?
Kommentaarid
Postita kommentaar