Üks õhtu toodi mind trepikoja ette ja minu kõige ilusam mees ootas mind seal. Mingi kummalise tolmukihi all. Lubati küll lund, aga ainult külmetas ja see külm muutus tolmuks. Ei mina tea kuidas see loodus oma asju ajab. Igatahes, Volli oli tegelikult puhas. Võrdlemisi. Väljaarvatud siis see tolm.
Juhuslikult oli nii, et ma tol hetkel olin veel hiljuti manustatud jää, roosat värvi Schweppesi ja ühe laimiviilu hoolitseva helluse all, ning vastupandamatu soov oma siiramaid tundeid sellesamuse meesterahva vastu verbaalselt väljendada mattis mind koguni enda alla. Tol hetkel ei mõelnud ma üldse sellele, et ma kohe-kohe saan peaaegu nelikümmend ja et kui ma tolmu kapotil uuristan, siis jätab see ilmselt mikrokriimud värvi sisse. Sest, eks, see pagana laim pani mul katuse veits sõitma.
Mõni päev hiljem, kui laim oli organismist vehkat teinud, märkasid teised ka ümmargust südant ja nime Volly kapotil. Küsiti, et kes kirjutas? Noh, see veel puudus, et kellelgi nii palju nahaalsust oleks, et minu tiburullikesele midagi peale kraapida. Ise tegin, tuli tunnistada. Miks? Sest tahtsin. Milleks? Noh, ega ma tea, tuleb laimilt küsida. Kuidas siis nii, ise propageerid siin tervislikke eluviise, käid trennis ja piparkooke ei söö, ja nüüd siis laim. Jääga. Kuhu see kõlbab?
Vahel on lihtsalt nii, et vältimatult peab kogu maailmale teada andma, kui väga ma oma meest ühel tolmusel novembriõhtul armastan. Isegi kui seda teha törtsukese laimiviilu abiga.
Juhuslikult oli nii, et ma tol hetkel olin veel hiljuti manustatud jää, roosat värvi Schweppesi ja ühe laimiviilu hoolitseva helluse all, ning vastupandamatu soov oma siiramaid tundeid sellesamuse meesterahva vastu verbaalselt väljendada mattis mind koguni enda alla. Tol hetkel ei mõelnud ma üldse sellele, et ma kohe-kohe saan peaaegu nelikümmend ja et kui ma tolmu kapotil uuristan, siis jätab see ilmselt mikrokriimud värvi sisse. Sest, eks, see pagana laim pani mul katuse veits sõitma.
Mõni päev hiljem, kui laim oli organismist vehkat teinud, märkasid teised ka ümmargust südant ja nime Volly kapotil. Küsiti, et kes kirjutas? Noh, see veel puudus, et kellelgi nii palju nahaalsust oleks, et minu tiburullikesele midagi peale kraapida. Ise tegin, tuli tunnistada. Miks? Sest tahtsin. Milleks? Noh, ega ma tea, tuleb laimilt küsida. Kuidas siis nii, ise propageerid siin tervislikke eluviise, käid trennis ja piparkooke ei söö, ja nüüd siis laim. Jääga. Kuhu see kõlbab?
Vahel on lihtsalt nii, et vältimatult peab kogu maailmale teada andma, kui väga ma oma meest ühel tolmusel novembriõhtul armastan. Isegi kui seda teha törtsukese laimiviilu abiga.
Kommentaarid
Postita kommentaar