Olin sunnitud ühel õhtul Bolti tellima. Mul on selle Boltiga alati mingi jama. Mitte kordagi pole ma normaalset autot saanud. "Normaalne" tähendab siin kontekstis "paremat autot kui mul endal". Tavaliselt tuleb mingi 96nda aasta Opel Astra, mida peab iga foori taga natuke tagant tõukama, et ta ikka koha pealt minema saaks. Juhid on ka sellised so-so.
Vaadake, nende juhtidega on nii nagu juuksuritega. Kui nad protsessi käigus minuga ühtegi sõna ei vaheta, siis hakkab mul kõhe ja ma mõtlen, et ei tea, mis kurjad plaanid tal muga on. Kui nad aga liiga avameelseks muutuvad, siis on ka paha, sest, ma olen neile mingi sõbranna või? Noh, teate küll, et see on selline peenike kunst - inimeste lugemine. Mina olen see, kes eelistab natuke jutustada. Ja selles osas on ikkagi need Tulikajuhid kõige paremad.
Boltijuhtidega… hmm... no kuidas nüüd öelda nii, et ma rassismi või vähemalt natsionalismi süüdistust ei saaks… Aga miks ma ei saa juhti valida? Miks saab juht minu valida? Minu meelest see on absoluutselt ebaõiglane.
Niisiis, tellisin Bolti. Ja hakkasin kohe surmani vihastuma. Esiteks, saate aru, 12 eurot! KAKSTEIST paganama eurot! Ma oleks sama hästi võinud juba Tulika siis ju tellida, kui ma nagunii nii palju maksma pean! Aga olgu, selle tragöödia suudad kuidagi alla neelata, sest midagi muud enam teha ka pole ja õnneks väga sageli ei pea sõitma. Ja siis käib see vile ja no loomulikult, nagu mul juba niigi hing sees ei kisendaks, vaatab mulle vastu sõbralik turbaniga sheik, kõigi oma 50ne kaameliga. Olgu, fain, polnud turbanit, ega kaameleid, aga noh, sama hästi oleks võinud olla.
Ja ma ei saa ju sel hetkel enam oma sõidust loobuda ka. Sest nad ei lase. Trahvivad. Tänaval taksot valides ma küll vaatan, kuhu istun. Miks Boltis seda võimalust pole?
Hea küll, mõtlen, et ma hakkan kohe ülemuse kulul jooma, ja küll ma selle õuduse ka minema joon. Tuleb Honda Civic. Aknad seest udused. Miks, ma küsin? Ma temalt ei küsinud, äkki ta oleks isegi vastanud, aga ma küsin teilt. Miks on sõiduki aknad seestpoolt udused? Ah? No ja siis see aroomibukett, mis seal veel oli, õu mai gaad! See odöör meenutas mulle, et meil ka kunagi üks auto haises sama moodi. Aga siis ma vähemalt teadsin põhjust. Nimelt vedas abikaasa ämma koera surnukeha pärast seda, kui see oli veterinaari juures magama pandud. Ja noh, laibad lekivad veits. Ei tea, kas see tüüp oli ka mõnd laipa vedanud? Ja taas, ma ei küsinud. Ma siiralt loodan, et selgitus on näiteks see, et tal on seal taga pagasiruumis kits või paar, ja need natuke lõhnavad.
Arvate, et vend hoolis sellest, et ma pimedas turvavööd üles ei leidnud? Mkm, pööras maja eest tee peale sellise hooga, et ma veeresin istme ühest otsast teise nagu põhupall. Hea veel, et ma kiljuma ei hakanud. Sõidustiil oli põnev nagu Hitchcocki film, hoidsin kõigi hammaste ja küüntega kõrvalistuja istmest kinni. Ma lohutasin ennast ainult sellega, et pole minu auto ja mina ei pea kindlustusega tegelema, aga loodetavasti ma siiski oma üritusele hiljaks seepärast ei jää. Vennal oli GPS ka peal, aga ta sõitis ikka täpselt nii nagu talle endale meeldis. Vahepeal käis spidomeeter 67 peal ära. Ühesõnaga, ma ei pea Indiasse minemagi, elamuse sain juba kätte.
Ja siis nad tahavad, et ma hindaks sõitu? Kohale ju jõudsin. Ilma kriipsudeta. Ainult käed värisesid ja pulss oli tavatust kõrgem. Aga midagi ilusat mul ka selle kohta öelda pole. Hirmus oli. Väga mitmel tasandil. Nii hirmus, et ma praegu tõsiselt kaalun uuesti joomisest loobumist, sest selliseid sõite ma küll enam endale lubada ei tahaks.
Koju tagasi tulles tellisin endale Tulikast ühe valge Toyota. Juht tuli kohale, oma inimene vähemalt, palus mul turvavöö kinnitada ja tõi mind rahulikult mööda tuttavat marsruuti koju. Ja maksin selle eest ainult 9 eurot.
Vaadake, nende juhtidega on nii nagu juuksuritega. Kui nad protsessi käigus minuga ühtegi sõna ei vaheta, siis hakkab mul kõhe ja ma mõtlen, et ei tea, mis kurjad plaanid tal muga on. Kui nad aga liiga avameelseks muutuvad, siis on ka paha, sest, ma olen neile mingi sõbranna või? Noh, teate küll, et see on selline peenike kunst - inimeste lugemine. Mina olen see, kes eelistab natuke jutustada. Ja selles osas on ikkagi need Tulikajuhid kõige paremad.
Boltijuhtidega… hmm... no kuidas nüüd öelda nii, et ma rassismi või vähemalt natsionalismi süüdistust ei saaks… Aga miks ma ei saa juhti valida? Miks saab juht minu valida? Minu meelest see on absoluutselt ebaõiglane.
Niisiis, tellisin Bolti. Ja hakkasin kohe surmani vihastuma. Esiteks, saate aru, 12 eurot! KAKSTEIST paganama eurot! Ma oleks sama hästi võinud juba Tulika siis ju tellida, kui ma nagunii nii palju maksma pean! Aga olgu, selle tragöödia suudad kuidagi alla neelata, sest midagi muud enam teha ka pole ja õnneks väga sageli ei pea sõitma. Ja siis käib see vile ja no loomulikult, nagu mul juba niigi hing sees ei kisendaks, vaatab mulle vastu sõbralik turbaniga sheik, kõigi oma 50ne kaameliga. Olgu, fain, polnud turbanit, ega kaameleid, aga noh, sama hästi oleks võinud olla.
Ja ma ei saa ju sel hetkel enam oma sõidust loobuda ka. Sest nad ei lase. Trahvivad. Tänaval taksot valides ma küll vaatan, kuhu istun. Miks Boltis seda võimalust pole?
Hea küll, mõtlen, et ma hakkan kohe ülemuse kulul jooma, ja küll ma selle õuduse ka minema joon. Tuleb Honda Civic. Aknad seest udused. Miks, ma küsin? Ma temalt ei küsinud, äkki ta oleks isegi vastanud, aga ma küsin teilt. Miks on sõiduki aknad seestpoolt udused? Ah? No ja siis see aroomibukett, mis seal veel oli, õu mai gaad! See odöör meenutas mulle, et meil ka kunagi üks auto haises sama moodi. Aga siis ma vähemalt teadsin põhjust. Nimelt vedas abikaasa ämma koera surnukeha pärast seda, kui see oli veterinaari juures magama pandud. Ja noh, laibad lekivad veits. Ei tea, kas see tüüp oli ka mõnd laipa vedanud? Ja taas, ma ei küsinud. Ma siiralt loodan, et selgitus on näiteks see, et tal on seal taga pagasiruumis kits või paar, ja need natuke lõhnavad.
Arvate, et vend hoolis sellest, et ma pimedas turvavööd üles ei leidnud? Mkm, pööras maja eest tee peale sellise hooga, et ma veeresin istme ühest otsast teise nagu põhupall. Hea veel, et ma kiljuma ei hakanud. Sõidustiil oli põnev nagu Hitchcocki film, hoidsin kõigi hammaste ja küüntega kõrvalistuja istmest kinni. Ma lohutasin ennast ainult sellega, et pole minu auto ja mina ei pea kindlustusega tegelema, aga loodetavasti ma siiski oma üritusele hiljaks seepärast ei jää. Vennal oli GPS ka peal, aga ta sõitis ikka täpselt nii nagu talle endale meeldis. Vahepeal käis spidomeeter 67 peal ära. Ühesõnaga, ma ei pea Indiasse minemagi, elamuse sain juba kätte.
Ja siis nad tahavad, et ma hindaks sõitu? Kohale ju jõudsin. Ilma kriipsudeta. Ainult käed värisesid ja pulss oli tavatust kõrgem. Aga midagi ilusat mul ka selle kohta öelda pole. Hirmus oli. Väga mitmel tasandil. Nii hirmus, et ma praegu tõsiselt kaalun uuesti joomisest loobumist, sest selliseid sõite ma küll enam endale lubada ei tahaks.
Koju tagasi tulles tellisin endale Tulikast ühe valge Toyota. Juht tuli kohale, oma inimene vähemalt, palus mul turvavöö kinnitada ja tõi mind rahulikult mööda tuttavat marsruuti koju. Ja maksin selle eest ainult 9 eurot.
Kommentaarid
Postita kommentaar