Jah, otsustasin, et tulen kapist välja. Räägin kõik südame pealt ära. Mitte teile. Mis teil ikka selle infoga peale on hakata? Rohkem endale, et ma tulevikus targem oleks. Juttu tuleb sellest, kuidas ma olen elus mõned korrad nii meeleheitel olnud ja endale Tinderi kasutajakonto loonud. Ja seda ma räägin loomulikult enda seisukohast. Ma ei taha sellega kuidagi vihjata, et kõik kellel on, või on olnud konto Tinderis või analoogses tutvumisportaalis, on kohe meeleheitel. Mina olin. Ja sellest juttu tulebki.
Esimest korda lõin Tinderikonto 2015. aasta suvel. Olin tol ajal tööotsija ja mul oli ülemõistuse palju vaba aega ning metsikult igav. Sõbranna oli endale konto loonud ja soovitas, et seal nii palju toredaid mehi ja kui muud pole, siis on vähemalt lõbus. Ja nii see läks. Oli jah palju toredaid mehi. Ja mitte nii toredaid. Mis mul kohe sees keerama pani oli see, et iga kolmas mees oli tegelikult juba hõivatud. Kui ma loogiliselt arutaks, siis ilmselt isegi rohkem, aga iga kolmas vähemalt tunnistas, et tal on kodus naine. Mina olin Tinderis igavuse peletamiseks, seega mul vahet polnud kellega suhelda. Neil aga küll. Kui selgus, et ma muust kui jutustamisest huvitatud pole, siis ei näinud nad ka põhjust minuga kontakti hoida. Mõni sai isegi kurjaks, et miks ma siis üldse konto loon, kui pole valmis asju reaalsusesse tooma. Ja ma hakkasin ise ka mõtlema, et aga tõesti, milleks siis…
Veel häiris mind Tinderis see, et väga kiiresti läks jutt seksile. Täiesti tavaline oli, et neljas-viies lause on, et "kas sinu või minu pool?" või "kui suured su rinnad on?". Isegi need paar inimest, keda ma päris elus tundsin, muutusid Tinderis seksuaalselt agressiivseks. Igatahes, seitse päeva oli mul see konto. Siis ma sain tööle ja polnud mul enam aega tinderdada. Ego sai pai. Olin väga populaarne ja telefoniaku oli pidevalt tühi, sest nii paljud mehed kirjutasid. Ja mina viisaka inimesena arvasin, et kõigile tuleb ka kohe vastata. Igatahes, mul oli natuke lõbus, aga enamasti jäi selline õõnes ja tühi tunne sisse. Arvamus meestest langes kolinal.
Teist korda logisin ma Tinderisse 2018. aasta kevadel. Siis juba täiesti teadlikult meeleheitest. See oli kohe pärast seda kui olime naabripoisiga kinos käinud ja minule arusaamatutel põhjustel ei soovinud ta suhtlust minuga jätkata. Ja mina siis otsustasin, et mul on vaja meelt lahutada, otsida üleminekukutt (jah, te kuulsite õigesti, võingi olla nii labane), kes aitaks mul sellest mehest üle saada. Siis jõudis mul konto olla tervelt kolm päeva. Kordus täpselt sama stsenaarium, mis kolm aastat varem. Suhtes mehed, seksiootused ja tühjus hinges.
Ühe korra tegin veel konto. 2019. aasta jaanuaris. Selleks ajaks olin asja enda jaoks läbi mõelnud ja otsustanud, et ütlengi kohe profiilis, et seksi ei otsi ega paku, tahan ainult suhelda. Vanuse seadsin ka tunduvalt vanemaks, kui ma muidu eelistaks. Lükkasin kohe kõrvale mehed, kes endast peale nime ja sodiaagimärgi midagi ei kirjutanud. Kohe kui jutt hakkas kahtlaselt lõhnama, panin bloki peale. Absoluutselt saab ego seal olles kaifi. Kõik need toredad, pealtnäha edukad, viisakad mehed kirjutavad sulle ööd ja päevad. Mõni mädand õun satub ikka sekka, kes esimeses vestluses tunnistab, et ta ei viitsinud su pikka monoloogi läbi lugeda ja vahtis ainult pilte. Noh, siis ei pea ju nendega rohkem rääkima. Ta ei hakka sind ka edaspidi kuulama viitsima.
Mis lõpuks ikkagi ilmsiks tuli on see, et kuigi mina endale täiesti teadlikult tunnistasin, et ma püüan meeleheitlikult nimetut tühimikku endas täita, siis need mehed seal on kordades katkisemad kui mina iial olema saan, ise absoluutselt teadmatuses oma haletsusväärsest olukorrast. Paradoksaalsel kombel on mehed, kes sealt kohe otse ja ausalt seksi otsivad, need kõige tervemad ja normaalsemad.
Aga nagu ma sissejuhatuse ütlesin, siis ma ei taha Tinderit halvustada ega maha teha. Ma arvangi, et mina ise tegin seal asju valesti ja seetõttu ei leidnud ma ka otsitut. Mul tekkis päris mitmes aspektis tõrge. Näiteks see, et kuidas ma end tutvustan? Kui panen oma pärisnime, siis kirjutavad ainult Sašad ja Pašad, aga ma ei oska ju nendega vene keeles kirjutada. Teine variant on see, et kirjutavad eesti mehed, kes õigekirjast ei jaga mõhkugi ja kirjutavad mulle "sa oskad Eestikeeles juba päris hästi kirjutada" 🤮. Järgmine samm on see, et millised pildid lisada? Ma eelistaks üldse pilte mitte panna. Samas, välimus on mulle oluline. Ma väljendan end sellega. Ja ma siiralt ka eelistangi meest, kes ka minu pingutusi hindaks. Miski ütleb mulle, et kui ma endast ühtegi pilti ei lisa, siis otsitavad mehed ei hakkagi mind paremale lükkama. Suurem tõenäosus on, et valima hakkavad ülekaalulised, kiilakad, puuduliku hügieeni ja olematu enesehinnanguga tüübid. Kolmas takistus on enesetutvustus. Minu meelest tundub mage sinna kirjutada seda, et mulle meeldib süüa, reisida ja ma olen 164 cm pikk. Aga kui ma seda ei kirjuta, siis arvatakse, et ma olen mingi kuivik või hoor ja 105 cm pikk, sest kirjutavad mehed, kes enda pikkust ei avalda, ja siis selgub, et nad on minust lühemad. Pikast sissejuhatusest ka väga tolku ei näi olevat, sest nagu eespool mainitud, paljud nagunii ei viitsi seda lugeda. Need, kes loevad, arvavad, et ma tegin nalja või vähemalt suudavad nad mu meelt muutma panna.
Aga isegi sellest kõigest suudaks ma üle olla, kui poleks veelgi olulisemat takistust. Ma nimelt tean juba keda ma tegelikult tahan. Tinder on ainult vahend replika leidmiseks. Ja see on ebaõiglane. Ma suhtlen enamasti toredate meestega, otsides nendes märke temast. Mida rohkem suhtlen, seda teravamalt mõistan, et keegi ei hakka teda asendama. Ja nii ongi parem mitte õrritada neid ega kurvastada ennast.
Mida teie arvate erisugustest kohtinguäppidest või üldiselt praegusest kohtingukultuurist ja online-tutvumistest? Kas olete mõnda platformi katsetanud ja tulemusega rahule jäänud või eelistate nagu minagi, ikkagi seda vanakooli värki?
*Pildistas Tatjana Siipan
Esimest korda lõin Tinderikonto 2015. aasta suvel. Olin tol ajal tööotsija ja mul oli ülemõistuse palju vaba aega ning metsikult igav. Sõbranna oli endale konto loonud ja soovitas, et seal nii palju toredaid mehi ja kui muud pole, siis on vähemalt lõbus. Ja nii see läks. Oli jah palju toredaid mehi. Ja mitte nii toredaid. Mis mul kohe sees keerama pani oli see, et iga kolmas mees oli tegelikult juba hõivatud. Kui ma loogiliselt arutaks, siis ilmselt isegi rohkem, aga iga kolmas vähemalt tunnistas, et tal on kodus naine. Mina olin Tinderis igavuse peletamiseks, seega mul vahet polnud kellega suhelda. Neil aga küll. Kui selgus, et ma muust kui jutustamisest huvitatud pole, siis ei näinud nad ka põhjust minuga kontakti hoida. Mõni sai isegi kurjaks, et miks ma siis üldse konto loon, kui pole valmis asju reaalsusesse tooma. Ja ma hakkasin ise ka mõtlema, et aga tõesti, milleks siis…
Veel häiris mind Tinderis see, et väga kiiresti läks jutt seksile. Täiesti tavaline oli, et neljas-viies lause on, et "kas sinu või minu pool?" või "kui suured su rinnad on?". Isegi need paar inimest, keda ma päris elus tundsin, muutusid Tinderis seksuaalselt agressiivseks. Igatahes, seitse päeva oli mul see konto. Siis ma sain tööle ja polnud mul enam aega tinderdada. Ego sai pai. Olin väga populaarne ja telefoniaku oli pidevalt tühi, sest nii paljud mehed kirjutasid. Ja mina viisaka inimesena arvasin, et kõigile tuleb ka kohe vastata. Igatahes, mul oli natuke lõbus, aga enamasti jäi selline õõnes ja tühi tunne sisse. Arvamus meestest langes kolinal.
Teist korda logisin ma Tinderisse 2018. aasta kevadel. Siis juba täiesti teadlikult meeleheitest. See oli kohe pärast seda kui olime naabripoisiga kinos käinud ja minule arusaamatutel põhjustel ei soovinud ta suhtlust minuga jätkata. Ja mina siis otsustasin, et mul on vaja meelt lahutada, otsida üleminekukutt (jah, te kuulsite õigesti, võingi olla nii labane), kes aitaks mul sellest mehest üle saada. Siis jõudis mul konto olla tervelt kolm päeva. Kordus täpselt sama stsenaarium, mis kolm aastat varem. Suhtes mehed, seksiootused ja tühjus hinges.
Ühe korra tegin veel konto. 2019. aasta jaanuaris. Selleks ajaks olin asja enda jaoks läbi mõelnud ja otsustanud, et ütlengi kohe profiilis, et seksi ei otsi ega paku, tahan ainult suhelda. Vanuse seadsin ka tunduvalt vanemaks, kui ma muidu eelistaks. Lükkasin kohe kõrvale mehed, kes endast peale nime ja sodiaagimärgi midagi ei kirjutanud. Kohe kui jutt hakkas kahtlaselt lõhnama, panin bloki peale. Absoluutselt saab ego seal olles kaifi. Kõik need toredad, pealtnäha edukad, viisakad mehed kirjutavad sulle ööd ja päevad. Mõni mädand õun satub ikka sekka, kes esimeses vestluses tunnistab, et ta ei viitsinud su pikka monoloogi läbi lugeda ja vahtis ainult pilte. Noh, siis ei pea ju nendega rohkem rääkima. Ta ei hakka sind ka edaspidi kuulama viitsima.
Mis lõpuks ikkagi ilmsiks tuli on see, et kuigi mina endale täiesti teadlikult tunnistasin, et ma püüan meeleheitlikult nimetut tühimikku endas täita, siis need mehed seal on kordades katkisemad kui mina iial olema saan, ise absoluutselt teadmatuses oma haletsusväärsest olukorrast. Paradoksaalsel kombel on mehed, kes sealt kohe otse ja ausalt seksi otsivad, need kõige tervemad ja normaalsemad.
Aga nagu ma sissejuhatuse ütlesin, siis ma ei taha Tinderit halvustada ega maha teha. Ma arvangi, et mina ise tegin seal asju valesti ja seetõttu ei leidnud ma ka otsitut. Mul tekkis päris mitmes aspektis tõrge. Näiteks see, et kuidas ma end tutvustan? Kui panen oma pärisnime, siis kirjutavad ainult Sašad ja Pašad, aga ma ei oska ju nendega vene keeles kirjutada. Teine variant on see, et kirjutavad eesti mehed, kes õigekirjast ei jaga mõhkugi ja kirjutavad mulle "sa oskad Eestikeeles juba päris hästi kirjutada" 🤮. Järgmine samm on see, et millised pildid lisada? Ma eelistaks üldse pilte mitte panna. Samas, välimus on mulle oluline. Ma väljendan end sellega. Ja ma siiralt ka eelistangi meest, kes ka minu pingutusi hindaks. Miski ütleb mulle, et kui ma endast ühtegi pilti ei lisa, siis otsitavad mehed ei hakkagi mind paremale lükkama. Suurem tõenäosus on, et valima hakkavad ülekaalulised, kiilakad, puuduliku hügieeni ja olematu enesehinnanguga tüübid. Kolmas takistus on enesetutvustus. Minu meelest tundub mage sinna kirjutada seda, et mulle meeldib süüa, reisida ja ma olen 164 cm pikk. Aga kui ma seda ei kirjuta, siis arvatakse, et ma olen mingi kuivik või hoor ja 105 cm pikk, sest kirjutavad mehed, kes enda pikkust ei avalda, ja siis selgub, et nad on minust lühemad. Pikast sissejuhatusest ka väga tolku ei näi olevat, sest nagu eespool mainitud, paljud nagunii ei viitsi seda lugeda. Need, kes loevad, arvavad, et ma tegin nalja või vähemalt suudavad nad mu meelt muutma panna.
Aga isegi sellest kõigest suudaks ma üle olla, kui poleks veelgi olulisemat takistust. Ma nimelt tean juba keda ma tegelikult tahan. Tinder on ainult vahend replika leidmiseks. Ja see on ebaõiglane. Ma suhtlen enamasti toredate meestega, otsides nendes märke temast. Mida rohkem suhtlen, seda teravamalt mõistan, et keegi ei hakka teda asendama. Ja nii ongi parem mitte õrritada neid ega kurvastada ennast.
Mida teie arvate erisugustest kohtinguäppidest või üldiselt praegusest kohtingukultuurist ja online-tutvumistest? Kas olete mõnda platformi katsetanud ja tulemusega rahule jäänud või eelistate nagu minagi, ikkagi seda vanakooli värki?
*Pildistas Tatjana Siipan
Minul ja paaril tuttaval on tutvumissaitidega väga hea kogemus. Tinderiga on nii ja naa. Ise pole kasutanud, aga olen kuulnud et on leitud küll pikaajaline suhe sealt. Mulle isiklikult meeldivad saidid, kus on kindel algoritm.
VastaKustutaNäiteks küsimused, millele peab vastama ja märkima, kui oluline on selle küsimuse vastus. A la märgid, et monogaamia on sinu jaoks õige ja paned linnukese, et teine peab olema ka nii vastanud. Vastuste põhjal arvutab lehekülg välja potentsiaalsed matchid. Leidsin oma mehe ühelt selliselt leheküljelt ja seetõttu julgen soovitada.
Mul on ka paar tuttavat, kes on Tinderist elukaaslase leidnud ja väga rahul. Sellepärast ma arvangi, et ma ise lähenesin asjale valesti. Aga kuidagi teisiti ka ei oska.
KustutaMul on Tinderiga üks naljakas lugu rääkida. Olin aastaid tagasi sõpradega väljas ning nemad tegid mulle nalja pärast Tinderi konto. Isegi ei näinud, mis nad seal askeldasid. Ma kustutasin päev-paar hiljem konto ära kui seda enda telefonis märkasin. Sõbrad ja nende naljad. Hiljem sain oma isalt teada, et ta oli mu eksmeest kuskil näinud, kes oli selle konto kohta küsinud. Selline naljakas olukord siis. :)
KustutaTinderi peamine probleem on see, et seal toimub kõik nii kiiresti. Saame aga kokku ja räägime. Mu elukaaslane proovis enne meie suhet Tinderit paar päeva, aga vanamoodsa mehena ehmatas ära, kui paljud naised sekspartnerit otsisid. Tinderis puudub ka valikut kitsendav algoritm. Mis tähendab, et valikut tuleb ise kitsendada inimestega rääkides ja välja sorteerides. Kuid siiski, mitu head tuttavat on sealt hea mehe välja sõelunud, nii et peab kannatlikkust ja kainet meelt olema.
Ma olen korduvalt oma eksmehele Tinderit soovitanud. Et kui ta hirmsasti suhelda tahab, siis suhelgu seal, mitte kirjutagu mulle pikki kirju :D.
KustutaIse jõuan ma pidevalt arusaamiseni, et ju ma siis tegelikult ikkagi meest ei taha, kui ei viitsi seal rohkem kui nädal aega olla ja teisi portaale proovidagi. Aga noh, korraks on ju mõnus tõdeda, et nõudmist jagub ;).
Jaa, seda enesekindluse boostimist ma täiesti mõistan. Minulgi on see külg olemas, kuskil maha surutud alateadvuses. :D Suhtes olles see külg minus välja ei löö, aga teeb seest soojaks küll kui kena klient tööl naeratab ja flirtida üritab. Ja seda juhtub tihti. Vastu küll ei flirdi, kuid see annab väga palju head energiat. Nii mehed kui ka naised vajavad seda teinekord, mitte flirti ennast, aga vastaspoole tähelepanu.
KustutaMa olen vist selles osas väga vähenõudlik. Abielus olles ma isegi ei märganud kui minuga flirditi. Teised tagantjärgi valgustasid mind :D. Ja solvusin väga kui abikaasa minu juuresolekul ettekandja või kassapidajaga edvistas. Minu jaoks oli see juba teatud mõttes petmine. Aga saan aru, et see on minu isiklik kiiks. Mulle piisabki ainult sellest ühest inimesest ja tema tähelepanust.
KustutaSamas, sellest on aega kui ma päriselt kellegagi suhtes olin. Võib-olla ma praegu suhtun asjasse teisiti.
See on väga individuaalne. Minu arust on suur erinevus sellel, et kas inimene vajab tähelepanu ja märkab seda, kuid ei flirdi vastu (ma siiralt ei oska flirtida, heal juhul naeratan ja vaatan eemale). Ning sellel, et inimene vajab tähelepanu, märkab ja flirdib vastu. Otsib vastaspoolega kontakti (mida ma ei tee kunagi). Me oleme mehega ka piirid väga paika pannud, et mis on okei ja mis enam ei ole.
Kustutavastassugupoolega kontakti*
KustutaMa olen sellega väga nõus, et on suur vahe märkamisel ja flirdiga kaasaminemisel. Mina olen selles osas väikse arengupeetusega, et ma isegi ei oska märgata :D.
KustutaMinu kogemusel näitavad flirti paar märki: Esiteks, inimene vaatab sind hetkeks kergitatud kulmudega. Kui märkame midagi mis meile positiivselt meeldib, siis kergitame kulme. Teiseks pilkkontakti hoidmine ja lai, soe naeratus. Inimene kuidagi elavneb sinuga rääkides ning see energia väheneb kui ta eemale kõnnib. Need on asjad mida olen ise täheldanud, aga ära võta minu sõna kindlalt. Äkki kujutan ise ette :D
KustutaNo vot, siin mul tekibki tõrge, sest vahitakse küll ja naeratatakse, aga sealt edasi ei juhtu mitte midagi. Siis ma mõtlengi, et ju siis ikka polnud flirt :D. Tinderis ma sain ikka kohe aru kui ligi aeti :)))
KustutaPole küll kunagi ühtegi sellist saiti kasutanud, kui vallaline olin siis polnud need veel nii popid ja nüüd on juba mees väga pikka aega olemas olnud aga ma olen alati môelnud et issand kui tore et sellised kohad on nüüd olemas, kui palju see su valiku vôimalust laiendab. Ma vist eelistaks ka sellist korraliku küsimustega saiti nagu eelpool nimetatud, et ei peaks aega kulutama meeste peale kellega sul üldse midagi ühist pole.
VastaKustutaTinderil ongi miskipärast selline üheöö suhte otsimise koha kuulsus, kuigi ise pole kasutanud aga tean siin noori töökaaslasi, kes reede ôhtuti baaris vaatasid, kes on kuskil 1 km raadiuses saadaval :) Ja ma vist pôeks oma pildi pärast - môtle kui kôik mu töökaaslased ka Tinderis (kes äkki seal olema ei peaks) :) :)
Jah, see tuttavate otsa koperdamine võib päris piinlik olla :D.
Kustuta