Midagi ilusat

Kui ma praeguses ettevõttes tööle asusin, hakkasin oma ülemust välja koolitama. Enne mind olid siin töötanud noored neiukesed, kes arvasid, et mehed õhust mõtteid loevad. Ma arvan. Sest õpetanud polnud neid mehi keegi.


Vaadake, kui naine tahab mehelt lilli saada, siis tuleb seda neile öelda. Mitte mõelda, et tema mulle küll ei pea ütlema, et tee mulle võileiba või too Selverist üks Jägermeister reedeõhtuseks peoks. Aga mehed ei ole nii keeruliselt konstrueeritud. Nad on lihtsad olevused. Nad teevad täpselt seda, mida neilt küsitakse. Mitte ühtegi millimeetrit rohkem. Ja kui nad üks kord midagi tegid, noh näiteks tõid lilli, ja naine rõõmustas, siis nad mõtlevad, et nüüd iga kord peab naine lillede peale rõõmustama. Ja kui nad siis teine kord jälle lilli toovad, aga naine ei rõõmusta, sest noh, mingil põhjusel, miks naised lillede üle ei rõõmusta, ikka vahel on selliseid põhjuseid, siis mees mõtleb, et polegi mõtet enam lilli viia. Ja ei viigi. Tal ei tule meeldegi, et üks kord ju naine ikkagi rõõmustas lillede peale.

Igatahes, see kõik on mulle väga selge. Sellepärast hakkasin iga kord kui boss välismaale reisis, talle ütlema, et "too siis mulle midagi ilusat ka". Esialgu naeris. Vist kaks korda naeris. Kolmandal korral ka naeris, aga tagasi tulles oli tal ka midagi ilusat näpuvahel. Vahel ma teen talle kontrolli ka ja meelega ei ütle, et too ilusat. Vaatan, et kas ta ilma ütlemata ka juba oskab. Oskab. Päris kenasti.

Nüüd ta vist hammustas mu koodi lahti ja teeb minuga sama nalja. Annab mulle kahe-eurose mündi, ütleb, et ole pai too mulle Rimist kolm viineripirukat ja osta siis endale ka midagi ilusat. Mulle ei pea seda muidugi eraldi ütlema. Ma pole ju mingi mees. Ma niigi juba tean.

Kommentaarid