Mõistlik vananemine

Noorte sõbrannadega tuli jutuks vananemine. Kuidas me kõik seda kardame ja sellest kuidagi ei pääse. Nooruke neiu teatas seepeale, et tema loodab, et oskab vähemalt väärikalt vananeda, kui aeg sealmaal. Noh, minu meelest sellist asja nagu väärikas vananemine pole olemas. See on jama! Vananemises pole mitte midagi väärikat. Jah, vanem inimene võib olla väärikas, aga ta oli seda kindlasti juba ka noorena, see pole miski, mis teatud vanuses sülle potsatas.

Milline see ebaväärikas vananemine siis on täpselt? Et kui kortsud ja väljaveninud nahk juba mööda asfalti järel lohiseb, aga ise ikka veel überminisse end pressib? Või kui vanamehe päss kahe karguga ringi lonkab, aga tingimata tulipunase Mustangiga ringi sahistab, käekõrval 22-aastane pardimokkadega "kaunitar"? Ehk hoopis vastupidi, et kui 40 küünalt tordilt puhub, siis jätab juured värvimata, ajab selga pruuni villase poolmantli ja ergonoomilised kalossid ning heietab vanadest headest aegadest. Mulle tundub, et kui räägitakse mitteväärikast vananemisest, siis peetakse silmas neid, kes end kõigi võimalike vahenditega paar sekundit nooremana püüavad näidata. Noh, botox, iluopid ja muu sinna juurde kuuluv.

Minu meelest see pole ebaväärikas. Minu meelest see on mõistlik vananemine. No miks ei võiks ennast pisut kohendada, kui rahakott võimaldab? Mu arust nii vinge, et mõni kuuekümbine näeb kakskümmend aastat noorem välja. Ma ei näe selles absoluutselt mitte midagi ebaväärikat. Väikse saladuse ütlen ka - iluoperatsioonidega on ainult teatud maani võimalik noorust säilitada. Selleks, et need opid jätaksid vähegi usutava või loomuliku mulje, selleks peab ka toormaterjal kvaliteetne olema.

Ma võiksin siia tuua näite ühest kaasblogijast, kes on minust vist passi järgi paar nädalat noorem. Ma väga ei tahaks tegelikult, sest see tundub nõme. Vääritu. Esiteks jääks mulje, et ma ise ennast super nooreks ja kenaks peaksin ja teiseks hakkaksin justkui tema arvelt enda ego buustima. Aga ma ütlen nii palju, et kuigi me oleme eakaaslased, siis välimuselt oleme väga erinevad. Pidevalt rõhutab seda, et lugejad on õelad ning kutsuvad teda viiekümne-aastaseks. (Kuigi ma ei teagi kui vanaks mu lugejad mind peavad. Mul vist lihtsalt viisakam lugejaskond.) Tema on lasknud end juba mitmest otsast kohendada, mina olen ainult silmalaseris käinud. Mis mind selle juures hämmastabki, on see, et ma ei näe erilist vahet tema "enne" ja "pärast" fotodel. Jah, mingid mikromuudatused justkui on, aga neid peab teadlikult otsima ja üldpilt on kahjuks ikkagi… nukker. Võite vabalt järeldada, et ma kade. Natuke kindlasti olengi. Tahaks ju ka tegelikult. Aga ma lohutan end mõttega, et ma ilma tuunimiseta näen nooruslikum välja kui tema, siis pole ju üldse halb. Seetõttu ma räägingi toormaterjalist. Meil on väga erinevad eluviisid. Temal rohkem stressirikas istuv töö ja naudib rammusat sööki ning sagedasi veiniõhtuid. Paraku, see jätab jälje. Mul juba üks veiniklaas reede õhtul jätab kuni esmaspäevani trauma näkku. Kui ma kolm korda nädalas jooks, siis ma ei saakski sellest traumast seal lahti. Ja ma ei soovi õelutseda. Mitte tegelikult. Aga kuna ta ise oma protsessi avalikult kajastab, siis on hea teda võrdlusena tuua.

See on kõige hiljutisem foto minust, oktoobris tehtud. 

Nägu on veidi peidus, aga vast näeb ikka kui vana ma olen.

Pildistas Eveli Johanson.

Suurepäraseks näiteks mõistlikust vananemisest on Anu Saagim. Jah, tean, bravuuritar ja paljude meelest täiesti ebaväärikas naine. Aga vaadake kui suurepärane ta välja näeb! Ja kui ei teaks ta vanust, siis ei arvaks iialgi, et ta päevagi üle 42 on. Pole ta oma tuunimistega liialdama hakanud ja silm lausa puhkab ta peal.

Mida väljend "väärikas vananemine" teie jaoks tähendab? Ja kuidas mõtlete, kas hakkate väärikalt vananema või kasutate kõiki mõeldavaid meetodeid, et nooruslikkust võimalikult kaua säilitada?