"Mis värk selle Silvia Ilvesega on? Miks temast pidevalt kirjutatakse?" küsis sõbranna ühel varahommikul. Meil ongi kohe hommiku vara sellised sisukad vestlused. Sageli enne esimest kohvi juba hakkame maailma parandama.
Miks meid huvitab teiste inimeste alasti keha? Sest me kõik oleme ju ühissaunas käinud ja dokkfilme näinud ning teame ju, et alastus pole midagi sensatsioonilist. Suurem enamus inimesi näeb riietatuna siiski kenam välja. Aga pange ükskõik milline naine poolrõivastatult mõne mehe ette ja mida ta teeb? Koorib viimsedki niidid seljast maha. Igal võimalusel. Isegi siis kui ta seda naist on viimased kolmkümmend aastat iga päev näinud. Ikka näib talle, nagu just täna on seal püksikute all midagi enneolematut ja seni tabamatut.
Noh, see on isegi veidi naljakas. Et mehed nii käituvad. Aga ega naised paremad pole. Mitte ainult ei vahi naised paljaid mehi vaid suure põnevusega ka sookaaslasi. Ja seda olenemata orientatsioonist. Ma ei tea, oled ühte näinud, oled kõiki näinud, mis põnevat seal ikka nii väga olla saab? Ning pealegi - ajakirjanduses mingid pildid? Mis seal reaalsusega üldse ühist on? Praegu ei saa telefonikaameraga isegi selfisid nii teha, et see sulle automaatselt mingit filtrit peale ei viskaks, rääkimata siis proffi tehtud piltidest, mida laiemale üldsusele presenteeritakse, enamasti promo eesmärgil. (Minu fotod on mõistagi kõik tuunimata 😉 ja ma olen päris elus palju ilusam kui piltidel. Usute juba, jah?) Vaikimisi kõik teavad seda, vaatavad pilti ja kirtsutavad nina, aga ikkagi vaadatakse. Ja sama inimest veel mitu korda. Noh, et äkki jäi midagi eelmisel korral märkamata.
Et see üldse mingi teema on, see on täiesti teine lugu juba. Et mis sunnib üht inimest ennast niiviisi esitama? Eriti veel naist, kellel on lapsed. Mitte, et ma arvaks, et emad peaksid kõik kõrgekaelusega pullovere kandma ning kandadeni jõhvseelikut, aga mingi väärikus võiks ju olla, kui mitte enda, siis oma laste pärast. Jah, ma olen ka lasknud endast paljastavaid pilte teha. Olen neist viisakamaid ka blogis presenteerinud. Pooltel kordadel seda ka kahetsenud ning maha võtnud. Kas keegi need enda lõbustamiseks vahepeal salvestanud on, seda ma (õnneks) ei tea. Ja ei taha ka teada. Miks mulle need fotod? Et tõsta enesehinnangut. Ma ei näe ennast peeglist sellisena nagu teised mind näevad. Mul on siiani psühholoogiline tõrge osta kauplusest rõivaid suuruses 32-34 ja XS. Mina näen peeglist umbes kaheksakümnekilost seitsmekümne-aastast prouat. Liialdamata. Aga fotodel, läbi fotograafi pilgu, näen ma kedagi teist. Sümpaatset, nooruslikku, treenitud kehaga, naiselikku naist. Kuna ma mõistan, et teised mind niigi sel viisil näevad, siis polegi mul vajadust oma paljast peed avalikult eksponeerida.
Kunagi üks tuttav meesterahvas ütles hästi ilusa mõtte. Et kõige kauneim kink, mis ta kunagi saanud on, oli pulmaööl näha oma pruudi alasti keha. Nad olid selleks ajaks juba üle kahekümne aasta abielus olnud ja aeg oli naise kehaga erisuguseid trikke jõudnud teha. Aga tema mehe meelest oli ta endiselt lummavaim naine, keda ta kunagi näinud on.
*Pildistas Eveli Johanson
Miks meid huvitab teiste inimeste alasti keha? Sest me kõik oleme ju ühissaunas käinud ja dokkfilme näinud ning teame ju, et alastus pole midagi sensatsioonilist. Suurem enamus inimesi näeb riietatuna siiski kenam välja. Aga pange ükskõik milline naine poolrõivastatult mõne mehe ette ja mida ta teeb? Koorib viimsedki niidid seljast maha. Igal võimalusel. Isegi siis kui ta seda naist on viimased kolmkümmend aastat iga päev näinud. Ikka näib talle, nagu just täna on seal püksikute all midagi enneolematut ja seni tabamatut.
Noh, see on isegi veidi naljakas. Et mehed nii käituvad. Aga ega naised paremad pole. Mitte ainult ei vahi naised paljaid mehi vaid suure põnevusega ka sookaaslasi. Ja seda olenemata orientatsioonist. Ma ei tea, oled ühte näinud, oled kõiki näinud, mis põnevat seal ikka nii väga olla saab? Ning pealegi - ajakirjanduses mingid pildid? Mis seal reaalsusega üldse ühist on? Praegu ei saa telefonikaameraga isegi selfisid nii teha, et see sulle automaatselt mingit filtrit peale ei viskaks, rääkimata siis proffi tehtud piltidest, mida laiemale üldsusele presenteeritakse, enamasti promo eesmärgil. (Minu fotod on mõistagi kõik tuunimata 😉 ja ma olen päris elus palju ilusam kui piltidel. Usute juba, jah?) Vaikimisi kõik teavad seda, vaatavad pilti ja kirtsutavad nina, aga ikkagi vaadatakse. Ja sama inimest veel mitu korda. Noh, et äkki jäi midagi eelmisel korral märkamata.
Et see üldse mingi teema on, see on täiesti teine lugu juba. Et mis sunnib üht inimest ennast niiviisi esitama? Eriti veel naist, kellel on lapsed. Mitte, et ma arvaks, et emad peaksid kõik kõrgekaelusega pullovere kandma ning kandadeni jõhvseelikut, aga mingi väärikus võiks ju olla, kui mitte enda, siis oma laste pärast. Jah, ma olen ka lasknud endast paljastavaid pilte teha. Olen neist viisakamaid ka blogis presenteerinud. Pooltel kordadel seda ka kahetsenud ning maha võtnud. Kas keegi need enda lõbustamiseks vahepeal salvestanud on, seda ma (õnneks) ei tea. Ja ei taha ka teada. Miks mulle need fotod? Et tõsta enesehinnangut. Ma ei näe ennast peeglist sellisena nagu teised mind näevad. Mul on siiani psühholoogiline tõrge osta kauplusest rõivaid suuruses 32-34 ja XS. Mina näen peeglist umbes kaheksakümnekilost seitsmekümne-aastast prouat. Liialdamata. Aga fotodel, läbi fotograafi pilgu, näen ma kedagi teist. Sümpaatset, nooruslikku, treenitud kehaga, naiselikku naist. Kuna ma mõistan, et teised mind niigi sel viisil näevad, siis polegi mul vajadust oma paljast peed avalikult eksponeerida.
Kunagi üks tuttav meesterahvas ütles hästi ilusa mõtte. Et kõige kauneim kink, mis ta kunagi saanud on, oli pulmaööl näha oma pruudi alasti keha. Nad olid selleks ajaks juba üle kahekümne aasta abielus olnud ja aeg oli naise kehaga erisuguseid trikke jõudnud teha. Aga tema mehe meelest oli ta endiselt lummavaim naine, keda ta kunagi näinud on.
*Pildistas Eveli Johanson
Ma olen ka viimasel ajal Ilvese võrku langenud :) Ja mitte tema vormis keha ja alasti piltide pärast :D Kaua aega kirtsutasin nina, aga kui siis instas hakkasin ta story`sid jälgima, siis... no müts maha ikka. Ma tunnustan tänasel päeval - mil igal teisel on pudelihari kaenlas või kassid või tuhkrud või minisead, aga lapsi üha vähem -naist, kel on neli last (jah, ma tean üht sellist veel ja ka teda ma kiidan!) ja kes näitab, et nelja lapsega on endiselt kõik võimalik. Ta on nii tegus ja motiveeritud, ta lapsed on tublid (saan aru, et mõned neist teevad juba praegu pilliõppes edusamme) ja no ma lihtsalt ei saa jätta vaatamata naist, tema lapsi ja lastekärusid ja pillikaste, millega ta nii linna peal kui mööda Eestit ringi möllab. See on lihtsalt nii vägev nende paljude lumehelbekeste taustal!
VastaKustutaOot, alastusest ma nüüd ei rääkinudki, aga no see pole mulle vist kõige selle taustal ka piisavalt oluline :)
Ma jälle muud midagi temast ei kuule (sotsiaalmeediast niivõrd võõrdunud), kui seda, et ta jälle kusagil oma "bikiinikeha" demonstreerib. Ongi vinge, kui naine täiega elab ja ei kopita koduseinte vahel, aga mul, emana, oleks küll pisut rohkem austust tema vastu, kui ta ilma rinnahoidjata kaamerate ette ei "eksiks". Mulle jääb vägisi mulje, et sellega ta ise pisendab oma väärtust 🤷♀️
KustutaAlasti on läbi aastate päris paljud inimesed avalikkuse ees poseerinud, muuhulgas on ühes nasiteajakirjas rubriik, kus poseerivad ka mehed, tihti täisvarustus näha. Anne oli vist see ajakiri? Ainult alastuses ei saa asi olla.
VastaKustutaIlves vist lihtsalt töötab oma kuvandit kuidagi mingite õigete nõksudega välja, et seda jälgitakse.