Kui mul Volli paranduses oli, siis olin sunnitud kaks korda bussiga sõitma ja korra võtsin Bolti. Seekord oli Boltijuht lihtsalt ebamaiselt ilus mees. Kriminaalselt sümpaatne! Pildil ei tundunud üldse selline nunnukas, kui tegelikult oli. Jutu poolest oli ka enam-vähem tore. Natuke pani mind muigama see, et ta sõna "Volrem" üritas lahti dešifreerida. "Noh, et see firma vist tegeleb Volvode Remontimisega." Aga noh, ta nii ilus, võib seda endale lubada. Ainuke asi, mis mind sõidu juures häiris, ja seekord ei hakka ma rääkima margist ning kasitusest, oli sõidukis hõljuv lehk.
Olen sellist spetsiifilist haisu tundud mõned korrad varem ka. Alati eeldasin, et juht levitab mingit teatud armoomi ja see imbub istmekangasse. Nagu iga inimese kodu lõhnab ju tema järgi, siis sama juhtub ka autoga. Ja eelnevatel kordadel on selliste sõidukite juhid olnud haiged vanamehed, see pole hinnang, vaid olidki juba soliidses eas mehed, kellel rohud peal ning see jäi autosse. Üks selline mees oli perekonna tuttav, ning sama lõhn oli tal ka kodus. Sellepärast järeldasingi, mida järeldasin.
Aga see Boltijuht oli noor mees. Minust kaks aastat noorem (jah, ma googeldasin). Miks tal selline lõhn autos? Kas ta äkki alles hiljuti ostis selle kellegi põdura pensionäri käest ja pole jõudnud salongi korralikult tuulutada? Või on tal endal siiski mingi tõbi küljes?
Tegelikult see kõik pole üldse oluline. Millele ma mõtlema hakkasin on see, et me ise ju oma lõhna ei tunne. Äkki minu auto ka haiseb? Ja kodu? Ma ise? Rõõmsalt elan oma elu ja ei teagi? Hirm selle ees, et ma lehkan, on mind saatnud pikki aastaid. Ei, keegi pole midagi öelnud kunagi. Vähemalt ma ei mäleta et oleks öeldud või vihjatud. Kuigi on hea võimalus, et ma vihjest aru pole saanud. Pigem on siiski mainitud, et lõhnan hästi. Aga võibolla nad, raisad, valetavad? Ühesõnaga - selline hirm on.
Mis lõhnade juures veel eriliselt salakaval on, et vähe sellest, et sa ise oma lõhna ei tunne ja kõik on hirmus viisakad ning sulle kunagi midagi ei ütle, siis alati ei pruugi ka igapäevasest pesust abi olla. On teatud haigused (ma peast ei tea ja googeldada ka hetkel ei viitsi (ma googeldan ainult ilusaid poisse enese lõbuks, kui te veel aru ei ole saanud)), mis söövad inimest seestpoolt ja suu kaudu levib väga jube hais, kuigi inimene väga hoolikalt hambaid peseb, hambaniiti kasutab ja muidu hügieeni eest hoolt kannab. Nad ei saagi reaalselt mitte midagi ette võtta, et see hais kaoks. No ja nagu mainisin, siis ka osad rohud on väga tugeva lõhnaga, mis läbi naha edasi kanduvad. Ma täiesti siiralt usun, et paljud neist inimestest ise ei teagi milline aroomipilv neid saadab. Ja ma ei tea, kas selle teadmine nende elu kuidagi paremaks ka teeks. Ma arvan, et kui ma teaks, et halvasti lõhnan, siis ilmselt väldiks teiste inimestega suhtlemist igal võimalikul moel. Aga ma siiski pigem teaks seda, kui elaks teadmatuses. Ma arvan…
Ei, ei, ärge muretsege, ma sellele poisile ei öelnud midagi. Isegi ei vihjanud. Akent ka ei avanud. Ma vahel oskan täitsa normaalse inimese moodi ennast üleval pidada.
 |
| Üks võimalus autosse värsket lõhna saada. Ja turvalisus eelkõige, eksole. |
Olen sellist spetsiifilist haisu tundud mõned korrad varem ka. Alati eeldasin, et juht levitab mingit teatud armoomi ja see imbub istmekangasse. Nagu iga inimese kodu lõhnab ju tema järgi, siis sama juhtub ka autoga. Ja eelnevatel kordadel on selliste sõidukite juhid olnud haiged vanamehed, see pole hinnang, vaid olidki juba soliidses eas mehed, kellel rohud peal ning see jäi autosse. Üks selline mees oli perekonna tuttav, ning sama lõhn oli tal ka kodus. Sellepärast järeldasingi, mida järeldasin.
Aga see Boltijuht oli noor mees. Minust kaks aastat noorem (jah, ma googeldasin). Miks tal selline lõhn autos? Kas ta äkki alles hiljuti ostis selle kellegi põdura pensionäri käest ja pole jõudnud salongi korralikult tuulutada? Või on tal endal siiski mingi tõbi küljes?
Tegelikult see kõik pole üldse oluline. Millele ma mõtlema hakkasin on see, et me ise ju oma lõhna ei tunne. Äkki minu auto ka haiseb? Ja kodu? Ma ise? Rõõmsalt elan oma elu ja ei teagi? Hirm selle ees, et ma lehkan, on mind saatnud pikki aastaid. Ei, keegi pole midagi öelnud kunagi. Vähemalt ma ei mäleta et oleks öeldud või vihjatud. Kuigi on hea võimalus, et ma vihjest aru pole saanud. Pigem on siiski mainitud, et lõhnan hästi. Aga võibolla nad, raisad, valetavad? Ühesõnaga - selline hirm on.
 |
| Minu autos vastutab hea aroomi eest all vasakus nurgas hõljuv kosmonaut. |
Mis lõhnade juures veel eriliselt salakaval on, et vähe sellest, et sa ise oma lõhna ei tunne ja kõik on hirmus viisakad ning sulle kunagi midagi ei ütle, siis alati ei pruugi ka igapäevasest pesust abi olla. On teatud haigused (ma peast ei tea ja googeldada ka hetkel ei viitsi (ma googeldan ainult ilusaid poisse enese lõbuks, kui te veel aru ei ole saanud)), mis söövad inimest seestpoolt ja suu kaudu levib väga jube hais, kuigi inimene väga hoolikalt hambaid peseb, hambaniiti kasutab ja muidu hügieeni eest hoolt kannab. Nad ei saagi reaalselt mitte midagi ette võtta, et see hais kaoks. No ja nagu mainisin, siis ka osad rohud on väga tugeva lõhnaga, mis läbi naha edasi kanduvad. Ma täiesti siiralt usun, et paljud neist inimestest ise ei teagi milline aroomipilv neid saadab. Ja ma ei tea, kas selle teadmine nende elu kuidagi paremaks ka teeks. Ma arvan, et kui ma teaks, et halvasti lõhnan, siis ilmselt väldiks teiste inimestega suhtlemist igal võimalikul moel. Aga ma siiski pigem teaks seda, kui elaks teadmatuses. Ma arvan…
Ei, ei, ärge muretsege, ma sellele poisile ei öelnud midagi. Isegi ei vihjanud. Akent ka ei avanud. Ma vahel oskan täitsa normaalse inimese moodi ennast üleval pidada.
Õhh, see on nii õudne teema tegelikult. Mu emal oli vahepeal mingi teema sellega, et suust tuli paha haisu ja mina küll ei julgenud midagi öelda. Õnneks läks see tal üle, aga kui ei oleks, ma ei teagi, jube mõelda.
VastaKustutaTeisalt, oli üks inimene, kes koledasti higi järele lehkas. No ikka nii, et töö juures kingiti seepe ja deodorante talle ning avati demonstratiivselt aknaid. Näkku muidugi ei öeldud, jah. Aga siis oli ükskord mingi jutuajamine higi teemal ja see tüüp täitsa puhtast südamest mainis: "Higistamine ja see hais on tõesti rõvedad, aga õnneks mul on vedanud, minu higi ei haise üldse!" Kõik vahtisid pikkade nägudega, sest noh, kuidas sa ikka nii veendunud inimest ümber pöörad.
Mulle tundub, et ainus võimalus sel teemal rääkida on lastega, teismelistega, siis kui need probleemid tekkima hakkavad. Ma ise küll solvusin, aga praegu on ikka hea meel, et ema mind ses osas haris. Hiljem neist teemadest enam ebamugavust tundmata rääkida ei saa vist üldse.
Püüdsin ka praegu erinevaid stsenaariume peas läbi mängida, aga ei leidnud ühtegi viisakat, kus saaks mainida. Isegi deodorante ja seepe ei julgeks kinkida, ses suhtes oli väga proaktiivne kollektiiv mõnel 😁. Ainult siis saab öelda, kui inimene ise selle kohta küsib.
Kustuta